20. sajandi jooksul tugevnes Eesti ühiskonnas kirjakeele positsioon, see tõi aga kaasa murrete tasandumise ja nende kasutuse vähenemise. Nõukogude ajal suhtuti murde rääkimisse koolides ja mujal avalikus elus negatiivselt. Murdekeeled püsisid paremini Eesti äärealadel, eriti lõunaeesti keele ajaloolisel tuumalal Kagu-Eestis ja Lääne-Eesti saartel.
Murdekeelte hoidmise nimel hakati jälle tegutsema 1980. aastatel lõunaeesti päritolu haritlaste eestvõttel, nii sai see ka osaks võitlusest Eesti iseseisvumise ja vaimse eneseleidmise eest. Juba 1988. aastal loodi Võro keele ja kultuuri fond (nüüd Võro selts VKKF), mille eesmärgiks on võru keele ja kultuuri toetamise. Hakati korraldama suveülikoole ja muid lõunaeesti kultuuriüritusi, anti välja võrukeelseid trükiseid. Seltsi toel loodi 1995. aastal Võru instituut, millest on saanud keskne lõunaeesti keelt ja kultuuri arendav asutus. 1996. aastal pandi alus Mulgi instituudile (nüüd Mulgi kultuuri instituut), 2010. loodi Seto instituut.
Lõunaeestlaste eeskuju on järgitud ka mujal Eestis. 2004. aastal asutati
Kihnu kultuuri instituut, murdekeelte hoidmiseks ja edendamiseks tegutsetakse aktiivselt samuti Kodaveres, Kuusalus, Hiiumaal, Muhus ja Saaremaal. Riik toetab murdekeeli piirkondlike kultuuriprogrammide kaudu.
Uute piirkondlike kirjakeelte loomine ja kasutus meedias ning keeleõpe on aidanud kaasa mitme Eesti murdekeele kujunemisele tänapäevaseks kultuurkeeleks. Nii on murdekeeled leidnud Eesti ühiskonnas oma koha uuel kujul.
