1558. aastal alanud sõdade ajajärk tõi kaasa paljude põliste aadlisuguvõsade hääbumise ning järgnevatel sajanditel integreerus baltisaksa aadli hulka arvukalt sisserändajaid. Seda protsessi mõjutasid mitmesugused poliitilised sündmused. 1580. aastatel läänistas Rootsi kuningas Johan III Eestimaal valduseid ülejooksnud Vene aadlikele. 16. sajandi lõpus ning 17. sajandil läänistati nii Eestimaal kui (veelgi hulgalisemalt) Liivimaal suuri maavalduseid rootslastele ning pärast Põhjasõda said taas mitmed Vene aadlikud siinmail mõisnikeks. (jn 1) Sellele lisaks tuli Eesti- ja Liivimaale kogu uusaja vältel teenistujaid ja sõjaväelasi peamiselt Saksamaalt, kuid ka mujalt Euroopast. Paljud neist jäid siin paikseks.
Pärast seda, kui Eesti-, Liivi- ja Saaremaa rüütelkonnad 18. sajandi keskpaigas enda aadlimatriklid koostasid, muutus väljastpoolt tulijatel keerulisemaks siinse aadli hulka sulanduda. 18. sajandi lõpul moodustasid sakslased Eesti alal umbes 2,5% rahvastikust, aadli osakaal kogu rahvastikust oli 0,5–1%. Mitteaadlikest sakslased leidsid väljaspool linnu teenistust eelkõige mõisatest, kus nad täitsid tähtsamaid mõisa majandamisega seotud ameteid. Olulist mõju maaühiskonnale avaldasid pastorid, kellest valdav osa olid sakslased, kuid näiteks 17. sajandil võis ametitäitjaks olla ka rootslane või soomlane.
