Liigu edasi põhisisu juurde

Kivikirstkalmetesse maetud inimesed vana DNA põhjal

1200 - 400 eKr
  • Kultuur
    Pronksiaeg
  • Rahvaarv
    2000-4000
  • Geenid
    21% Euroopa kütid-korilased, 19% varajased põlluharijad, 60% stepivööndi rändrahvas
  • Keel
    Algloodeindoeuroopa, paleogermaani
  • Kliima
    Tänapäevasest veidi soojem
  • Loodus
    Segametsad, kaasikud, männikud, poollooduslikud rohumaad, kultuurtaimed
  • Loomad
    Metsloomad samad, kes tänapäeval, lisaks piison, tarvas, kitsed, lambad, kodusead ja -veised.

Eesti, Soome ja Läti pronksiaja kivikalmetesse maetud inimesi tunneme vana DNA põhjal praegu ainult Eestist – uuritud on 19 inimese säilmeid Iru, Jõelähtme, Muuksi, Napa, Rebala, Väo ja Vehendi kalmetest.

Eesti kivikirstkalmetesse maetute pärilikkusainet uurides on selgunud, et selle inimrühma kujunemisel on sarnaselt varem elanud nöörkeraamikutele mänginud suurt rolli kolmest põhilisest allikast lähtunud migratsioonilained, mille mõjust saab aimu nende pärandiga seostatavate eellaskomponentide kaudu uuritavate indiviidide genoomist. Need pärinevad Euroopa küttidelt-korilastelt, Lähis-Ida päritolu varajastelt põlluharijatelt ning Ida-Euroopa stepivööndi rändrahvastelt. Sellegipoolest erineb kivikirstkalmetesse maetute genoom nöörkeraamikute omast – suurenenud on Lääne-Euroopa või Skandinaavia küttide-korilaste pärandi osakaal. Huvitav on seejuures tõsiasi, et Eesti hiliseimad kütid-korilased-kammkeraamikud kuuluvad geneetiliselt veidi erinevate Ida-Euroopa küttide-korilaste hulka, nii et kivikirstkalmeid rajanud pronksiaegse Eesti alade elanikkonnaga toimunud geneetiline muutus võib pigem olla seotud ka arheoloogilises materjalis nähtavate Skandinaavia mõjudega.

Inimese kujutis, kus on näidatud pronksiaja inimese geenikomponendid - 60% Ida-Euroopa stepirahvas, 19% Lähis-Ida varased põlluharijad, 21% Euroopa kütid-korilased
Joonis 1. Pronksiaja inimese geenikomponendid.

Samuti selgus, et just pronksiajal muutusid Eesti aladel levinuks sellised geenivariandid, millega seotud tunnuseid peetakse tänapäeval põhjaeurooplastele omasteks – heledad juuksed, silmad ja nahk ning laktoositaluvus.

Tabel 1. Eesti noorema pronksiaja inimeste fenotüübid
Indiviid Dateering Silmavärv Juuksevärv Nahavärv Laktoositaluvus Kõrge kolesterool
Jõelähtme 7 1220–1010 calBCE sinine pruun/tumepruun vahepealne + - + +
Jõelähtme 34 1060–850 calBCE pruun tumepruun/must vahepealne - - + -
Muuksi Lõokese  luustik 1 930–810 calBCE sinine blond vahepealne + - + -
Muuksi Lõokese luustik 3 1220–1020 calBCE sinine pruun/tumepruun vahepealne - - + -
Muuksi Toomani 5 1280–1050 calBCE pruun tumepruun/must vahepealne + - + -
Napa 3 1030–890 calBCE sinine tumepruun/must vahepealne + - + -
Rebala Lastekangur 2 780–430 calBCE sinine tumepruun/must vahepealne + + + -
Väo Jaani A  luustik 1 730–390 calBCE pruun tumepruun/must vahepealne - - - - 
Väo Kangru 8 luustik 1 930–810 calBCE sinine pruun/tumepruun hele + - - -
Vehendi 11 luustik III 1210–1000 calBCE sinine tumepruun/must vahepealne + - + -

Uuritud pronksiaegsete indiviidide seas leidub ka kaks teise astme sugulast – tõenäoliselt onu ja tema õepoeg. Veidi üllatuslikult ei olnud sugulased maetud samasse kalmesse, vaid üksteisest 13 km kaugusel asuvatesse Rebala ja Väo kalmetesse. Nii väikese valimi seast eri kalmetest lähisugulaste leidmine võib viidata sellele, et kivikirstkalmetesse maeti vaid teatud osa populatsioonist (nn eliit).

Mainimist väärib veel üks indiviid, kes oli küll maetud kivikirstkalmesse, kuid palju hilisemal ajal – rauaaegse järelmatuse käigus. See Loona kalmesse maetud inimene eristub varasematest kivikirstkalmetesse maetutest ka geneetiliselt – tema genoomist võib sarnaselt rauaaegsete tarandkalmetesse maetutega leida ka neljanda, ilmselt Siberist pärineva eellaskomponendi, mis on tõenäoliselt lisandunud uue, varajasel rauaajal lisandunud rahvastikulaine saabumisel.

Uuri ja vaata lisaks

Saag, L., Laneman, M., Varul, L., Malve, M., Valk, H., Razzak, M. A., Shirobokov, I. G., Khartanovich, V. I., Mikhaylova, E. R., Kushniarevich, A., Scheib, C. L., Solnik, A., Reisberg, T., Parik, J., Saag, L., Metspalu, E., Rootsi, S., Montinaro, F., Remm, M., Mägi, R., D’Atanasio, E., Crema, E. R., Díez-del-Molino, D., Thomas, M. G., Kriiska, A., Kivisild, T., Villems, R., Lang, V., Metspalu, M., Tambets, K. 2019. The arrival of Siberian ancestry connecting the Eastern Baltic to Uralic speakers further east. – Current Biology, May 20; 29(10):1701-1711.e16. DOI: https://doi.org/10.1016/j.cub.2019.04.026.

Saag, L., Tambets, K. & Metspalu, M. 2018. Kust me tuleme? Demograafiline ajalugu eestlaste geenides. – Horisont 1/2018, 42–46.

Kriiska, A. Lang, V., Valk, H., Tambets, K., Saag, L. & Metspalu, M. 2019. Vana DNA – uus sõnumitooja Eesti rahvastiku ajaloo kohta. – Tutulus 2018, 5–8.

Linnaleht „Kes me, eestlased, oleme ja kust me tuleme?” 06.07.2018

Raadio Elmar “Maailmamix” 18.02.2018.

Raadio Kuku „Kukkuv õun” 26.05.2019.

Kategooriad: