Liigu edasi põhisisu juurde

Eesti keel muinasaja lõpul

1150 - 1225

Esimesed lingvistilist analüüsi võimaldavad kirjalikud allikad eesti keele kohta pärinevad alles muinasaja lõpust, kui arvatavalt aastatel 1224–1227 pandi kirja Henriku Liivimaa kroonika (lad Heinrici Origines Livoniae) ning aastatel 1219–1220 (ja 1230) Taani hindamisraamat (lad Liber Census Daniæ). Ladinakeelne Henriku Liivimaa kroonika esitab eesti ja liivi nimesid, üksikuid sõnu ja lauseid, Taani hindamisraamat rohkesti Põhja-Eesti kohanimesid.

Muinasaja lõpu eesti keel, nii nagu see on nähtav esimestest kirjalikest allikatest ning rekonstrueeritav võrdlev-ajaloolise analüüsi abil, oli veel tunduvalt lähedasem hilisele läänemeresoome algkeelele kui 16. sajandi tekstide eesti keel. Selles enne ristirüütlite 13. sajandi vallutusi kõneldud eesti keeles puudusid näiteks vokaalide lõpu- ja sisekadu (vrd seppä ja sepp, tüttäret ja tütred)  ning sõnalõpulise k- ja n-i kadu (vrd vajak ja vaja, nainen ja naine), välja polnud arenenud kolme välte süsteem. Samuti polnud toimunud mitmeid analoogiamuutusi grammatikas, nagu de-mitmuse (vrd maadel ja mail) ja si-mineviku üldistumine (vrd luit ja lugesid), ei olnud kujunenud kaudne kõneviis ega kaasaütlev kääne jms, sõnavaras puudusid veel suured (alam)saksa laensõnade kihistused. Sellist muinasaja (põhja)eesti keelt, mida räägiti 1. aastatuhande teisel poolel ja 2. aastatuhande esimesel veerandil, on nimetatud vanaeesti keeleks. On ilmne, et juba tollases keeles, mis oli teatavate murdeerinevustega suuline keel, olid kujunenud argiregistrite kõrval ka avalikud, usundilised jm keeleregistrid, milles kasutati mõnevõrra erinevat sõnavara jm keelendeid.

Vanaeesti keele all on mõistetud eelkõige just muinasaegset põhjaeesti keelt, millest kujunes hiljem Tallinna kirjakeel ja sellest omakorda tänapäeva eesti kirjakeel. Selle kõrval räägiti praeguse Eesti ala lõunaosas lõunaeesti keelt, kirdeosas vadja keelt ning edelanurgas ka Metsepole muinasmaakonna liivi murdekeelt. Kõik need neli  läänemeresoome keelt olid omavahel ühenduses juba 1. aastatuhandel, 2. aastatuhande alguseks olid need ühisuuenduste teel üksteisega mitmeti sarnastunud ning moodustanud lõuna-läänemeresoome keelerühma. Kõige tüüpilisemad lõuna-läänemeresoome keeled on lõunaeesti ja liivi keel. Põhjaeesti keeles, millel üle Soome lahe oli jätkuvalt kontakte soome murretega, püsis muinasaja lõpuni rohkem ühisjooni põhja-läänemeresoome keeltega.

Uuri ja vaata lisaks

Pajusalu, K. 2000. Eesti keele kujunemisjärgud ja sotsioperioodid. – Keel ja Kirjandus 3, 153−160.

Pajusalu, K. 2012. Phonological innovations of the southern Finnic languages. – (Eds.) R. Grünthal, P. Kallio, A linguistic map of prehistoric North Europe. (Mémoires de la Société Finno-Ougrienne 266.) Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura, 201–224.

Süvene

Hennoste, T. 1997. Eesti keele sotsioperioodid. Üldpilt. – (Toim) M. Erelt, M. Sedrik, E. Uuspõld, Pühendusteos Huno Rätsepale 28.12.1997. (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 7.) Tartu: Tartu Ülikool, 45–66.

Pajusalu, K. 2018. Eesti keele ajaloo ülevaade. – Eesti keele 100 aastat. Tallinn: Post Factum, 70–72.

Pajusalu, K. 2020. Eesti keele kujunemine lõuna-läänemeresoome keelena. Eesti keele ajaloo periodiseerimine. – Prillop, Külli & Karl Pajusalu, Eva Saar, Sven-Erik Soosaar, Tiit-Rein Viitso 2020. Eesti keele ajalugu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 28–32.

Kategooriad: