Liigu edasi põhisisu juurde

Järel tulijad ehk järelkontaktid idapoolse metsavöötmega

500 eKr–500 pKr
  • Kultuur
    Rauaaeg

Pärast suuremaid idast tulemise laineid keskmisel ja hilisel pronksiajal näib tihedam liiklemine edelaväila ühendusteedel vaibuvat. Vähemalt ei ole meil otseseid andmeid arheoloogilise ainese näol, mis osutaks suuremate inimhulkade saabumisele ida poolt eelrooma ja rooma rauaajal. See aga ei tähenda, et suhtlust poleks üldse toimunud. Vastupidi – leiumaterjal näitab, et kontaktid on jäänud alles ning suhtluskanalid on toiminud mõlemas suunas. 

Varasel eelrooma rauaajal jõuab eriti just Lääne-Eesti ja saarte varaste tarandkalmete ehitajateni hulk importesemeid Volga-Okaa aladelt. Enamik nendest esemetest ei kodune siinses ainelises kultuuris, mistõttu tundub loogilisena oletada, et need jõudsid siia pigem kaubavahetuse kui sisserände teel. Peale mõne erandi ei levi need esemed ka üle Soome lahe ja Läänemere. Millalgi eelrooma rauaaja keskpaiku (u 4.–3. sajandil eKr) võeti tänases Eestis ja Lätis tarvitusele karjasekeppnõelad ning kitsateralised varreauguga kirved, millest  esimesed kujunesid üheks armastatuimaks ehtevormiks kogu hilise eelrooma rauaaja jooksul. Mõlema esemetüübi puhul on tõenäoline nende tulek kagu ehk Dnepri suunalt. Samal ajal kindlustati Eestis, Põhja-Lätis ja ilmselt ka idapoolsetel naaberaladel rohkesti linnamägesid, mis tõenäoliselt kõneleb kas pingetest kohalikes ühiskondades või teatud rühmade liikumistest. Hilisel rooma rauaajal (3.–4. sajandi paiku) jõuavad Eestisse uut tüüpi karjasekeppnõelad, mille algkodu on taas Väina ja Dnepri ülemjooksul. Kontaktvõrgustike geograafilist ulatust hilisel eelrooma ja rooma rauaaja algul näitab ilmekalt hilise tekstiilkeraamika leviku piirkond Lõuna-Eestist kuni Volga keskjooksu aladeni; hiljem see piirkond vähenes. 

Mainitud kultuurimõjutuste tõlgendamisel ei pea alati eeldama rändeid. Samuti ei olnud küsimus ainult lääneuurali ja läänemeresoome kontaktidest, sest protsessis osalesid ka varased balti hõimud. 

Järelkontaktid Volga- ja Läänemeremaade vahel

Arheoloogiline leiuaines näitab, et pärast nende inimeste tulekut, kes algatasid Läänemere ääres esimeste tarandkalmete rajamise ning mõjutasid Ilmandu- ja Morby-pärase keraamika väljakujunemist, ei ole kontaktid Volga keskjooksu maadega lõppenud. Kontaktide iseloom siiski muutus. Kui varasemad kontaktid viisid Eesti ja Soome rannikualadel selliste muutusteni, mis jäid kultuuri arengule suunda andes püsima pikkadeks sajanditeks, siis nüüd päädivad need kokkupuuted enamasti vaid importesemetega, mis ei juurdu kohalikus kultuuris. Seda erinevust võib tõlgendada selliselt, et kui varem oli tegu inimrühmade siirdumisega teise kohta, kus nad jätkasid enda kaasa toodud kultuuripraktikate harrastamisega, siis nüüd liikusid pigem esemed kui inimesed. Mõistagi on siin erandeid. 

Üheks erandiks on karjasekeppnõelad ning spiraalse keskosa ja lusikakujuliste otstega oimuehted. Mõlemad esemetüübid jõuavad meile enam-vähem samal ajal, keskpaiku 4.–3. sajandil eKr, kuid nende lähtepiirkonnad ilmselt erinevad. Karjasekeppnõelad – ja võib-olla nendega koos ka kitsateralised varreauguga kirved – pärinevad kusagilt Dnepri jõgikonnast. Mainitud oimuehted oma algsel kujul toodi ilmselt Volga-Okaa piirkonnast, kuid neid arendati Eestis-Lätis edasi just selliseks, nagu me neid siin tunneme – suurte lusikakujuliste (ja mitte spiraalsete) otstega eheteks. Kuna need esemetüübid juurdusid siinses ainelises kultuuris, võime oletada ka teatud inimrühmade saabumist nendega koos. Samas on märkimisväärne, et üle Soome lahe ja Läänemere need ehted peaaegu ei levinud (v.a üksikud karjasekeppnõelad).  

Eestist kaugemale ei jõudnud ka enamik neid esemetüüpe, mis importkaubana toodi siia Volga-Okaa aladelt kogu eelrooma rauaaja jooksul. Neid on leitud eriti just Lääne-Eesti ja saarte varastest tarandkalmetest, mujalt harva. Jutt on mitmesugustest ehisnaastudest, ripatsitest, ehtenõeltest jms. Eraldi mainimist väärivad nn Podgortsevi tüüpi ažuurse peaga pronksist ehtenõelad, mida üksikeksemplaridena on leitud Eestist, Leedust, Ahvenamaalt ja Rootsist, kuid on toodud siia I aastatuhande keskpaiku või 3. veerandil eKr Dnepri kesk- või ülemjooksult.  

Kindlustuste rajamine hilisel eelrooma rauaajal 

3.–1. saj. eKr.

Pärast seda, kui kindlustatud asulad pronksiaja lõpus (u 500 eKr) maha jäeti, kulus mõnisada aastat, millest me kaitserajatisi peaaegu ei tunne (v.a Võnnumägi). Seejärel on Eestit koos Põhja-Läti (koos Väina jõgikonnaga) ja Edela-Soomega tabanud uus kindlustuste rajamise laine. Tänaseks on sellelt alalt teada ligi veerandsada linnamäge, kust on saadud kas radiosüsinikudateeringuid või leiuainest, mis kuuluvad hilisesse eelrooma rauaaega, s.o 3.–1. sajandisse eKr. Dateeringute laialivalguvuse tõttu pole esialgu veel selge, kuivõrd üheaegsete sündmustega tegu on, kuid leidude vähesuse põhjal otsustades olid need kõikjal lühiajalised. 

Üks kõnealuse perioodi ilmekamatest näidetest on Jägala linnamägi, mille valli alumine järk koos puust kambrite ja rauast nooleotstega just sellesse aega kuulub. Ka Iru linnamäel leiti puust (kaitse?)seina jäänused, mis stratigraafiliselt paiknesid varasema kindlustatud asula ja hilisema linnuse vahel. Enamasti on siiski tegu vaid väheste leidude ja/või üksikute tukkidega, mille peamine sõnum piirdub konkreetse mäepealse koha kasutamisega hilisel eelrooma rauaajal. Sellised kohad olid näiteks Pada II (väiksem) linnamägi, Alatskivi Kalevipojasäng, Aakre, Mõrgi, Narva Joaoru jt. Võimalik, et just sel ajal ehitati suurtest kividest vall Salevere Salumäele, kusjuures Võnnumäe kivivall on pisut varasem (4. saj eKr).  

Kindlustuste rajamise põhjused ei ole täpselt teada. Vaadeldes laiemat konteksti, näeme, et umbes samal ajal ilmusid meie kalmetesse relvad: mitmest kohast on teada suuri võitlusnuge, kuid leitud on ka odaotsi, kirveid, isegi mõnd mõõka. Kirveste puhul on märkimisväärne kitsateraline varretusauguga tüüp, mis just sel ajal levis siia Dnepri jõgikonnast. Samast suunast ja samal ajal jõudsid Baltikumi ka karjasekeppnõelad, mis näiteks Liiva-Putla kalmes esinesid tihti koos suurte nugadega. Neid ilminguid koos käsitledes jääb mulje rahututest aegadest, mis sisaldasid endas ka otseseid sõjalisi kokkupõrkeid. Kas ja kuivõrd kaasnes uute inimrühmade sisserännet, ei ole täna veel selge; kui neid toimus, oli tõenäoliselt tegu baltoslaavi päritolu hõimudega. 

Süvene

Ģinters, V. 1976. Die Radkopfnadel von Lappdal. Ein Beitrag zur Zeitstellung und Kulturzugehörigkeit der Rad- und Blattkopfnadeln. – Acta Archaeologica, 47, 172–177. 

Lang, V. 2018. Läänemeresoome tulemised. – Muinasaja teadus, 28. Tartu Ülikooli kirjastus. 

Laul, S. 2001. Rauaaja kultuuri kujunemine Eesti kaguosas (500 e.Kr.–500 p.Kr.). – Muinasaja teadus, 9. (Õpetatud Eesti Seltsi kirjad, 7). Tallinn. 

Lõugas, V. 1972a. Lääne-Eesti rahvastiku kultuurist rooma rauaajal. – Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateadused. 21, 2, 163–175. 

Merkevičius, A. 2011. Ankstyvieji metaliniai dirbiniai Lietuvoje. Versus Aureus, Vilnius. 

Рассадин С. Е. 1994. Ажурные украшения подгорцевского стиля. – Гiстарычна-aрхеалагiчны зборнiк, 5, 263–274. Мiнск.

Kategooriad: