Kategooria: pronksiaeg

Pärast suuremaid idast tulemise laineid keskmisel ja hilisel pronksiajal näib tihedam liiklemine edelaväila ühendusteedel vaibuvat.

Materiaalse kultuuri osas hakkab ligikaudu aastast 1500 (Eestis alates 1200) eKr välja joonistuma Soome, Eesti ja Läti rannikuvöönd, kus rajati maapealse ehitusega monumentaalseid kivikalmeid ning kohati ka statsionaarsete piiretega põllusüsteeme ehk n

Varaseid asulakohti Tapiola edelarühma kuuluva keraamikaga – selliseid, mis rajati enne kindlustatud asulaid 9. sajandil eKr – on teada alles vähe. Üks sellistest kohtadest on tõenäoliselt paiknenud Emajõe suudmes Akalis.

Eesti ala arheoloogilises aineses näha olevate ilmingute järgi, mis on alguse saanud Ida-Euroopa metsavöötmes (enamasti Volga-Oka piirkonnas) ja levinud Läänemereni – ja mida võib seostada lääneuurali keelt kõnelenud inimrühmade saabumisega siia (jn 1) – saab eristada vähemalt kolme eriaegset lai

Eesti, Soome ja Läti pronksiaja kivikalmetesse maetud inimesi tunneme vana DNA põhjal praegu ainult Eestist – uuritud on 19 inimese säilmeid Iru, Jõelähtme, Muuksi, Napa, Rebala, Väo ja Vehendi kalmetest.

Eesti, Soome ja Läti vanematele kivi(kirst)kalmetele on üldiselt tunnuslik laibamatmine, kuid põletusmatmise tava ulatub samuti üllatavalt kaugele. Nii pärinevad vanimad põletusmatused Soome nn hiiukeristes umbes 14.–12.

Millal täpselt algas kivikalmete (jn 1) (soome k hiidenkiukaat – hiiukerised) rajamine Soome rannikualadel, ei ole päris täpselt teada, kuid seni vanimad sealt leitud hauapanused kuuluvad Skandinaavia pronksiaja II perioodi (1500–1300 eKr).

Läänepoolse, s.o Skandinaavia, ja põhjapoolse Kesk-Euroopa suunalt lähtunud kultuuritraditsiooni levik praeguse Eesti, Soome ja Läti alal algas juba neoliitikumis ja jätkus varasel pronksiajal ning on arheoloogilises aineses tuvastatav üha sagenevate importesemetega (tulekivist pistodad, pronkski

Asustustiheduse vähenemise ja kultuuritaseme languse põhjustena varasel pronksiajal võivad peale naaberrahvaste vaenutegevuse ja inimesi tabanud haiguste kõne alla tulla ka looduskatastroofid.

Karjala päritolu toorvasest esemed levisid Fennoskandias ning Baltikumis juba neoliitikumis. Üks selline ese – vasest talb (jn 1) – leiti 2020. aastal Tallinnast Betooni tänavalt (endisaegse mereranna lähedalt).

Võrreldes muististerohkusega, mis on teada Eesti, edelapoolse Soome ja põhjapoolse Läti alal III aastatuhandel eKr, ning sellega, mis 13.–12. sajandil, iseloomustab vahepealseid sajandeid märkimisväärne leiuvaesus.