Liigu edasi põhisisu juurde

Läänediasporaa enne II maailmasõda 

1920–1939
  • Kultuur
    Lähiaeg

Võrreldes Vene tsaaririigi avarustega elas I maailmasõja hakul lääne pool pigem väike osa eesti hajalast (hinnanguliselt 15 000 inimest). Kogukondade geograafiline ulatus oli aga avar – Austraalias Melbourne’is elas 1914. aastal piisav arv eestlasi, et asutada oma selts ja 1900. aastate teisel poolel oli Brasiilias mitu paarikümneliikmelise eestlaskonnaga asundust. Suurim kogukond oli aga Ameerika Ühendriikides, kus sajandivahetuseks oli asutatud nii esimene selts kui ilmunud eestikeelne ajaleht (Eesti Amerika Postimees). Seejuures olid väga paljud neist edasirändajad Eesti asundustest Venemaal.   

1920. aastate esimene pool kujunes majanduslikult eriti raskeks uutes Ida-Euroopa riikides ja sõjas enim kannatada saanud maadel. 1923. aasta lõpuks jõudis Eesti Nõukogude Liidu impordikitsendustest, ikaldusest ja ebaõigest majanduspoliitikast tingitud surutisse. Kodueestlaste kõrval moodustasid suure rändepotentsiaaliga grupi Nõukogude Venemaalt pärit eesti optandid, keda saabus 1920. aastate algul Eestisse ligi 40 000 ja kelle integreerimine Eesti majandusse ei sujunud tõrgeteta. Paljud neist rändasid peagi edasi.   

Kuna USA kehtestas 1924. aastal piirangud Ida- ja Kesk-Euroopa sisserändajatele, suubus Eestist lähtuv rändevoog edaspidi peamiste Euroopa sihtkohtade – Soome, Rootsi ja Suurbritannia – kõrval eelkõige Austraaliasse, Argentinasse ning Brasiiliasse. Üheks põhjuseks oli nende maade soodus majandussituatsioon, teiseks immigratsiooni soodustamine. Brasiilias oodati töökäsi kohviistandustesse ning huvilistele pakuti tasuta transporti üle ookeani, mistõttu meelitas see sinna 1920. aastate keskel rändama üle 3000 eestlase. 1930. aastatel elas enamik neist juba suurlinnades São Paulos ja Rio de Janeiros. Argentinas elas selleks ajaks umbes 300–350 eestlast, enamasti pealinnas Buenos Aireses. Austraalias elas tuhatkonnast eestlasest suur osa linnades, 25 peret aga ka Sydney lähedases Thirlmere’i asulas.   

1930. aastate alguse ülemaailmne majanduskriis aeglustas tuntavalt rändevoogusid ka Eestist. Ajavahemikus 1924–1938 lahkus Eestist umbes 16 000 inimest (neist eestlasi 75%): 41% siirdus Euroopasse, 30% Ameerikasse, 19% Venemaale, 8% Austraaliasse ja 2% mujale.  

Väliseestlastega sidemete arendamiseks asutati 1928. aastal Tallinnas Välis-Eesti Ühing, mis hakkas 1929. aastal välja andma ajakirja Välis-Eesti Almanak, hilisema nimega Välis-Eesti. Ajakiri tutvustas asumistingimusi võõrsil ja väliseesti kogukondade elu. Ühingu korraldusel toimusid Välis-Eesti kongressid.  

Süvene

Jürgenson, A. 2011. Ladina rahva seas. Argentina ja sealsed eestlased. Argo. Tallinn 

Praakli, K., Viikberg, J. 2010. Eestlased ja eesti keel välismaal. EKSA. Tallinn  

Raag, R. 1999. Eestlane väljaspool Eestit: ajalooline ülevaade. Tartu Ülikooli Kirjastus. Tartu 

Raag, R. 2018. Välis-Eesti 100 aastat. Post Factum. Tallinn 

Tammaru, T., Kumer-Haukanõmm, K., Anniste, K. 2008. Eesti diasporaa kujunemine ja areng. – Sõna jõul: Diasporaa roll Eesti iseseisvuse taastamisel (Toim. K. Anniste, K. Kumer-Haukanõmm, T. Tammaru). Tartu Ülikooli Kirjastus. Tartu

Kategooriad: