Kategooria: lähiaeg

Eesti ühiskond on keelepõhiselt eristunud. Ühiskonnarühmade eristumise juured ulatuvad Nõukogude aega, kui kujunesid paralleelset elu elavad eesti- ja venekeelsed kogukonnad.

Sisseränne Eestisse hakkas taas kasvama pärast seda, kui Eestist sai 2004. aastal Euroopa Liidu liige. Elatustase hakkas kiiresti tõusma ning see on siia meelitanud järjest enam inimesi.

Pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga on Eesti püsielanikkonna määratlemine muutunud keerulisemaks.

Internetisuhtlusele on omased tavasuhtlusest erinevad kuuluvuse ja kollektiivsuse vormid ning üks samaaegselt nii individuaalset (ehk originaalsusega eristuda püüdvat) kui rühmaidentiteeti väljendavaid mooduseid on kasutajanime valik erinevates veebikeskkondades.

Viimaste kümnendite eesnimekasutust iseloomustab mitmekülgsus. Kõige enam torkab silma rahvusvahelisus. Esimest korda on tänapäevases eesnimekasutuses ring täis saanud ning moodi on tulnud 19.–20.

Tänapäeva nimekasutust iseloomustab kõige laiemalt võttes rahvusvahelisus. 

Internetiajastu on loonud varasemaga võrreldes uusi suhtlusvõimalusi. Arvutivahendatud kommunikatsioon võimaldab edastada ideid ja sõnumeid kiiresti paljude inimesteni, ületades hetkega riigi- ja keelepiire.

Kihnu identiteet põhineb Kihnu ja Manilaiu saare põlisasukate rikkalikul kultuuripärandil, mille üks olulisi väljendusi on murdekeel – Lääne-Eesti ja saarte murdepiirkonda kuuluv rootsipärase intonatsiooniga kihnu kiel. 

Võrokesed, kes enamasti määratlevad ennast oma keelekasutuse põhjal, iseendid naljalt vähemuseks ei pea. Ülejäänud eestlasest erinetakse just varajase või hilise eesti-võru kakskeelsuse ning koodivahetuse poolest. 2011.

Eesti taasiseseisvumisel oli tähtis ka võitlus eesti keele õiguste ja kindlama staatuse eest. Seda püüti kõigepealt teha seadusandlikult. Juba 1989.

Sajandi teisel poolel jätkus moenimede ja nimemoodide vaheldumine eestlaste eesnimevalikus. 

Eesti Vabariigi taastamisele eelnenud eestlaste uus rahvuslik ärkamisaeg äratas ka ingerisoomlased. Nad hakkasid kohe oma seltsielu korraldama: esimesena rajati Tartu Ingerisoomlaste Selts (22.

Nõukogude rahvuste hierarhias oli eestlaste staatus kõrge. Eesti NSV näol oli neil kõrgema taseme territoriaalautonoomia (mis jäi küll paljuski formaalseks). Eesti keel oli Eesti NSV riigikeel, kõrvuti vene keelega.

Nõukogude režiimi taastumise järel 1944. aastal jäi Eestisse püsivalt kohale okupatsiooniarmee. Põliselanikel tuli lahkuda sõjaväele antud aladelt  ja osa linnade elamufondist võeti sõjaväe käsutusse.

Teise maailmasõja järgne sisseränne okupeeritud Eestisse oli suurelt jaolt seotud suurtööstuse arendamisega, mis teenis üleliidulisi huve. Eesti NSV võimudel ei olnud selles osas palju kaasa rääkida.

Sõjajärgsed muutused asustuses olid ühelt poolt seotud uue majanduskorraldusega, teisalt jätkus juba sajandi esimesel poolel alanud linnastumisprotsess.

Punaarmee demobiliseerimine algas pärast Saksamaa kapituleerumist 1945. aasta mais vastavalt NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumiotsustele. Tegevväelaste reservi saatmine toimus viies etapis ja lõppes põhiosas 1947.

Natsi-Saksamaa toime pandud genotsiidi juutide vastu Teise maailmasõja ajal tähistatakse mõistega holokaust, mida mõnikord laiendatakse romadele.

Saksa-Nõukogude sõja puhkemise järel 1941. aastal suvel evakueeriti koos taganevate vägedega Eestist Nõukogude tagalasse ettevõtteid töötajatega ja tuhandeid tsiviilisikuid.

1941. aasta suurküüditamine Balti riikides algas ööl vastu 14. juunit. Päev varem oli küüditamine läbi viidud Moldaavias, 22. mail Lääne-Ukrainas ning viimasena viidi kavandatu ellu 20. juunil Lääne-Valgevenes.

Teise maailmasõja puhkedes olid Saksamaa ja NSV Liidu suhted soojad. 23. augustil 1939 sõlmisid maad mittekallaletungilepingu, mida tuntakse Molotovi-Ribbentropi paktina.

Nõukogude Liidu okupatsioon tõi Eesti jaoks kaasa raudse eesriide läänemaailmaga. Kuni 1980. aastate lõpuni oli ainus regulaarühendus väljapoole Nõukogude Liitu 1965.

Eesti iseseisvumine (1918) eraldas siinsed juudid Venemaal ja Lätis asuvaist keskustest ja Eesti juutkond, enamik Tallinnas ja Tartus, muutus paiksemaks kui kunagi varem.

Aastatel 1920–1922 naasis Eestisse 1320 venelast-optanti, kes ühinesid Eesti suurima rahvusvähemusega. 1922. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid venelased 8,2% (91100 inimest) Eesti elanikkonnast.

Sakslased olid sõdadevahelises Eestis vabariigis venelaste järel suuruselt teine vähemusrahvus. 1922. aasta rahvaloenduste andmetel elas Eestis 18 319 ja 1934. aastal 16 346 sakslast. Võrreldes 19. sajandi lõpuga oli 1920.

Etnilised erinevused ja piirkondlikud kombed on folklooris oluline teema.

Eesti kirjakeele kiirele arengule 1920. aastatel pani aluse Eesti Vabariigi (EV) sünd 1918. aastal ja eesti keele saamine selle riigikeeleks 1919. aastal.

Eelmisel perioodil alguse saanud protsess, mida kokkuvõtvalt võib tähistada terminiga „moderniseerumine“, jätkus 1920.–1930. aastatel iseseisva rahvusriigi tingimustes.

1921–1922 toimus perekonnanimede panek Petserimaal ja Narvatagusel, kus seni oli kasutatud eesnimele lisaks isanimesid ja/või vanaisanimesid.

Võrreldes Vene tsaaririigi avarustega elas I maailmasõja hakul lääne pool pigem väike osa eesti hajalast (hinnanguliselt 15 000 inimest). Kogukondade geograafiline ulatus oli aga avar – Austraalias Melbourne’is elas 1914.

Juhuslikest Eestisse jõudnud juutidest on teateid juba 14. sajandist (1333), kui neid Lääne- ja Kesk-Euroopas üldiselt taga kiusati, kuid eristuvast rahvusrühmast saab siin rääkida alates 19. sajandist. 14.

Alates 1850. aastate keskpaigast loobusid Venemaa võimud järk-järgult baltisakslaste eelistamisest (jn 1). Eestis hoogustus see protsess 1880. aastatel, kui Eestimaa kuberneriks oli vürst Sergei Šahhovskoi (1852–1894, jn 2).

Eesti rahvausundi üks tunnusjooni on usk paljude vaimude ja haldjate olemasolusse, kellel puudub selge omavaheline alluvusvahekord.

19. sajandil ja osalt juba varem usundiline pilt Eestis mitmekesistus. Suhestumine uute usuvooludega kajastub mõnevõrra ka rahvapärimuses ja omaaegsetes hoiakute kirjeldustes, mis jõudsid näiteks omaaegsete ajalehtede veergudele. Juba 18.

Kõnekäänud on eesti keele arengu käigus kujunenud kujundlikud ütlused.

Perioodil 1850–1920 on eesti rahvakalendritenim mõjutanud maagial rajaneva maailmapildi hägustumine, katoliku pühakutähtpäevade osakaalu vähenemine, pärimuses jätkuvalt kajastuv olenevus mõisa kehtestatud õiguslikust ja töök

19. sajandi teise poole kiiresti muutuvas ühiskonnas, euroopaliku muusika ja kirjanduse leviku kontekstis muutus paari sajandi vältel regilaulu kõrval kujunenud uuem, lõppriimiline salmilaul eestlaste peamiseks laulustiiliks.

Kohapärimus, mille sisuks on tähenduslike paikade ja kohanimedega seonduvad folkloorsed lood, uskumused ja mälestused, elab ka tänapäeval. Võrreldes rahvaluule kogumise algaegadega poolteist sajandit tagasi või isegi poolesaja aasta taguse ajaga on aga paljugi muutunud.

Varasemaga võrreldes suhteliselt kiired ja järsud muutused eesti rahvakultuuris said alguse 19. sajandi keskel, kui tärkav kapitalism hakkas järk-järgult kõrvale tõrjuma feodalismi.

Mulgid on eestlaste etniline rühm, kelle põline asuala paikneb ajaloolise Pärnu- ja Viljandimaa lõunaosas.

Eestlaste asustus Venemaal sai alguse stiihilisest ümberasumisest Ingeri- ning Pihkvamaale (14. sajand – 1744) ja jätkus legaalse migratsioonina (1744–1861), kui Eesti oli lülitatud Vene impeeriumi koosseisu. 19.

Majanduse ja ühiskonnaelu moderniseerumise ning raudteevõrgu arenguga kaasnes kiire linnastumine ehk linnade kasv ja linnarahvastiku osatähtsuse suurenemine.

19. sajandi ning valdava osa 20. sajandi füüsiline antropoloogia kasutas inimrühmade süstematiseerimisel rassi mõistet. 19.

Eesti moderniseerus majanduslikult ja ühiskondlikult võrreldes teiste Põhja- ja Lääne-Euroopa maadega märksa hiljem, kuid rahvastikuarengu ajastuse poolest kuulus enamarenenud regioonide hulka. 18.

Eesti-, Liivi- ja Kuramaa saksakeelse elanikkonna ühtekuuluvustunde otsingutest võib rääkida alates 18. sajandi lõpust seoses trükisõna laiema levikuga.

Põllumajanduse kollektiviseerimine lõhkus suurel määral senise talumajapidamistel põhineva elulaadi. Sellega seoses kasvas ka rahvastiku liikuvus.

Eesti identiteedi olulisim komponent on jätkuvalt eesti keel. Eesti taasiseseisvudes sai eestlastest rahvusriigi põhirahvus. Tekkis võimalus, et eestlastest kui senisest kultuurrahvusest (etnilisest rahvusest) kujuneb riigirahvus (kodanikurahvus).

Ühtse eesti kirjakeele kujunemisel oli murrangulise tähtsusega 19. sajandi keskpaik ja sellele järgnenud rahvuslik ärkamisaeg, kui leidsid aset olulised muutused eesti keele kasutamises ja kirjeldamises ning ka keele sümboolses väärtustamises.

Eesti keeleala murdejaotus kujunes välja 19. sajandi lõpuks – 20. sajandi alguseks.

19. sajandi keskel oli Eesti keelealal kasutusel kaks kirjakeelt: põhjaeesti ja lõunaeesti keel. Nende mõlema kirjapanekuks kasutati põhiliselt saksapärast nn vana kirjaviisi.

Eestis 19. sajandi esimesel poolel aset leidnud muutused soodustasid Eesti päritolu kooliõpilaste osakaalu kasvu gümnaasiumite ja ülikoolini välja. Kujunema hakkas eestlastest haritlaskond.

Iisaku poluvertsikud (poluvernikud; vn k полуверцы – pooleusulised) on tänaseks eestlastega ühte sulanud etnograafiline rühm, kes elas Kirde-Eestis, Iisaku ümbruse külades.

19. sajandi keskel olid eestlaste naabrid Vene tsaaririigis lätlased, venelased ja üle mere soomlased. Neist kellegagi polnud suuremaid kultuurikontakte.

Eesti taasiseseisvumise järel (1991) avastas ligi kolmandik elanikest, et neist on üleöö saanud välismaalased. Kui 1989. aastal elas Eestis vaid 39 välisriigi kodanikku 15 kodakondsusest, siis 1990.