1.3.1
1.3.1

Hiiukeriste, kivikirstkalmete, laevkalmete ja kamberpõldude kronoloogia

Valter Lang
1500–500 eKr
  • Kultuur
    Keskmine ja noorem pronksiaeg
  • Rahvaarv
    Algul 2000–4000, nooremal pronksiajal 8000–10000
  • Geenid
    21% Euroopa kütid-korilased, 19% varajased põlluharijad, 60% stepivööndi rändrahvas
  • Keel
    Algloodeindoeuroopa, paleogermaani
  • Kliima
    Tänapäevasest veidi soojem
  • Loodus
    Segametsad, kaasikud, männikud, poollooduslikud rohumaad, kultuurtaimed
  • Loomad
    Metsloomad samad, kes tänapäeval, lisaks piison, tarvas, kitsed, lambad, kodusead ja- veised

Millal täpselt algas kivikalmete (jn 1) (soome k hiidenkiukaat – hiiukerised) rajamine Soome rannikualadel, ei ole päris täpselt teada, kuid seni vanimad sealt leitud hauapanused kuuluvad Skandinaavia pronksiaja II perioodi (1500–1300 eKr). Seesuguseid kalmeid ehitati läbi kogu pronksiaja ning veel ka vanemal rauaajal. Kui pronksiaegsed kalmed on suuremad, sisaldavad tihti kirste ja ringmüüre ning paiknevad kõrgematel kaljunukkidel, siis hilisemad kalmed on väiksemad, sagedamini konstruktsioonideta ja asetsevad madalamatel mäeveerudel.

Kivikalme kahe maakividest laotud ringiga (sisemine, mis on veidi laiem ja välimine, mis on veidi kitsam).
Joonis 1. Rieskaronmäki 89. kalme (hiiukeris) konstruktsioonid (Salo 1970, jn 37).

Kõige paremini on välja selgitatud Eesti kivikirstkalmete (jn 2 ja 3) kronoloogia, seda tänu kalmetesse maetud inimeste luude arvukatele radiosüsinikudateeringutele. Vanimad dateeringud langevad perioodi u 1300–1100 ja 1200–1000 eKr (Muuksi, Jõelähtme, Tõugu). Uute kivikirstkalmete rajamine lõppes tõenäoliselt enne aastat 400 eKr, kuid paljusid neist kasutati matmiseks ka hilisematel sajanditel, vahel kuni keskajani. Teatud muutus kivikirstkalmetesse matmise traditsioonis näib olevat aset leidnud 10.–9. sajandi paiku eKr, kui kalmetesse hakati panema ka keraamikat. Kivikirstkalmete aja lõpus ilmub nende ehitusse jooni, mis nähtavasti on üle võetud varaste tarandkalmete traditsioonist: uute haudehitiste (kirstud, poolringid) lisamine varasemate külge. Kui Põhja-Läti kivikirstkalmed näivad seniste dateeringute põhjal kuuluvat alles hilispronksiaega, 8.–6. sajandisse eKr, siis Reznesi tüüpi kääbastesse (jn 4) hakati matma juba 14.–13. sajandil eKr ja see kestis pronksiaja lõpuni.

Kaardil märgitud kivikirstkalmete leiukohad Eesti ja Läti aladel – paiknevad eelkõige Põhja-Eesti ranniku lähedal, Lääne-Eesti rannikul (Lihula ümbruses), Saaremaal. Lätis leidub kivikirstkalmeid enim läänerannikul, Koiva ja Salatsi jõe vahelisel alal.
Joonis 2. Kivikirstkalmete levik Eestis ja Lätis (Lang 2007a, jn 82 ja LA 19974, jn 16 järgi. Koostas Kristel Roog).
Kivikirstkalme – keskel inimesesuurune kirst, mida ümbritseb ringikujuline paekividest kivilade.
Joonis 3. Rebala I kivikirstkalme (TÜ arheoloogiaarhiiv).
Reznasi kääpa ülemist matmiskihti iseloomustab matuste rohkus - veidi erinevatel kõrgustel asus hulk kividest laotud kirste nii laiba- kui põletusmatuste jaoks.
Joonis 4. Reznasi 2. kääpa ülemine matmiskiht (Graudonis 1967, jn 19).

Arvukate radiosüsinikudateeringute põhjal on välja selgitatud ka laevkalmete kronoloogia. Kõik Ojamaalt, Ahvenamaalt, Kuramaalt ja Saaremaalt pärinevad dateeringud langevad ajavahemikku 1300–500 eKr, paari äärmust välja jättes aga perioodi 1200–750 eKr. Kuramaa laevkalmed kuuluvad selle ajavahemiku esimesse poolde, Ahvenamaa kalmed 11.–10. Sajandisse eKr. ning Lülle kalmed Saaremaal 9.–6. sajandisse eKr. Laevkalmed jäid Läänemere idaranniku maades lühiajaliseks ja eraldiseisvaks matmisviisiks.

Seni vanimad dateeringud meie kamberpõldudelt Tallinna lähedalt Loolt ja Saha-Loolt (jn 5) kuuluvad (kui kõige varasem välja jätta) ajavahemikku u 1400–1150 eKr. Proosa põllud pärinevad alles eelrooma rauaaja algusest, Rebala omad alles selle perioodi lõpust.

Lohukivide, täpsemalt lohkude kividesse toksimise kohta loodusteaduslikel meetoditel rajanevaid dateeringuid pole.

Saha-Loo muinaspõldude jäänuste paiknemise plaan. Põllulapid olid tihti nelinurksed või ristkülikukujulised, madala kivivalliga piiratud peenrad.
Joonis 5. Muinaspõllud Saha-Lool.

Uuri ja vaata lisaks

Ciglis, J. & Vasks, A. 2017. Jauni bronzas un senākā dzelzs laikmeta apbedīšanas vietu datējumi ar radioaktīva oglekļa metodi. – Latvijas Vēstures Institūta Žurnāls, 1, 35–61.

Kaldre, H., Aguraiuja, Ü. & Livin, L. 2010. Preliminary investigations of fossil field systems at Loo. – Arheoloogilised välitööd Eestis, 73–82.

Laneman, M. 2012. Stone-cist graves at Kaseküla, western Estonia, in the light of AMS dates of the human bones. – Estonian Journal of Archaeology, 16/2, 91–117­.

Laneman, M. 2021. The date of the stone-cist cemetery at Jõelähtme reconsidered. – Estonian Journal of Archaeology, 25/1, 55–89.

Laneman, M. 2021. Chronology of a group of stone-cist graves in Northern-Estonia: radiocarbon dates from Lastekangrud at Rebala. Estonian Journal of Archaeology, 25/2, 113–139.

Laneman, M. 2022. The age of the stone-cist graves at the lower reaches of the Pirita river reconsidered: analysis of the radiocarbon data. – Estonian Journal of Archaeology, 26/1, 27–55.

Laneman, M. & Lang, V. 2013. New radiocarbon dates for two stone-cist graves at Muuksi, northern Estonia. – Estonian Journal of Archaeology, 17/2, 89–122.

Laneman, M., Lang, V., Malve, M. & Rannamäe, E. 2015. New data on Jaani stone graves at Väo, northern Estonia. – Estonian Journal of Archaeology, 19/2, 110–137.

Vasks, A., Zariņa, G., Legzdiņa, D. & Plankājs, E. 2021. New data on funeral customs and burials of the Bronze Age Reznes cemetery in Latvia. – Estonian Journal of Archaeology.

Süvene

Lang, V. 2016. Stability and changes in the agricultural use of limestone soils in northern Estonia. – (Toim.) Retamero, F., Schjellerup, I., and Davies, A., Agricultural and Pastoral Landscapes in Pre-Industrial Society: Choices, Stability and Change. (Toim. P.C. Anderson, L. Peña-Chocarro, and A.G. Heiss). (Early Agricultural Remnants and Technical Heritage (EARTH): 8,000 Years of Resilience and Innovation, Volume 3.) Oxford, Oxbow Books, 127–144.

Lavento, M. 2015. Pronssi- ja varhaismetallikausi. – Haggrén, G. et al. Muinaisuutemme jäljet. Suomen esi- ja varhaishistoria kivikaudelta keskiajalle. Gaudeamus, Helsinki, 125–212.

Wehlin, J. 2013. Östersjöns skeppssättningar – monument och mötesplatser under yngre bronsålder. (GOTARC Serie B. Gothenburg Archaeological Theses, 59.) Göteborgs Universitet

Kategooriad: