Liigu edasi põhisisu juurde

Katk keskaegses Eestis

1225–1500
  • Kultuur
    Keskaeg

Katku jäljed arheoloogiliselt uuritud keskaegsete kalmistute matmiskombestikus enamasti ei kajastu: massilisele üheaegsele suremusele viitavaid ühishaudu sinna hulgana loobitud surnutega, nagu teame hilisemast ajast, leitud ei ole. Paistab, et keskaegsed katkupuhangud pole olnud plahvatuslikud, vaid on võimaldanud surnute matmist tavapäraseid matmiskombeid järgides, seda nii maal kui linnas. Et katku ohvreid leidub ka keskaegsetel maakalmistutel, seda näitab katkubakteri DNA leidmine uurimiseks võetud hammastes. Nii on Tartu maakonnas asuva Mäletjärve kalmistu seitsmest uuritud maetust kolmelt leitud katku. Uuritute seas olid näiteks täiskasvanud naine ja 10–12-aastane tütarlaps, kes olid maetud ühte hauda. Naise rinnalt leiti ajavahemikust 1379–1400 pärinev Tartu münt.

Tavalistest Lõuna-Eesti külakalmistutest erineb matuste paiknemise poolest Otepää Piiri tänava kalmistu, kus luustikud asetsevad ridamisi ja väga sageli on ühes hauas kaks või kolm, vahel ka neli surnut. Pealematmisega lõhutud luustike puudumine viitab kalmistu väga lühikesele kasutusajale. Ühe surnu juures olnud rahakoti hiliseima mündi võimalik ajaline ülempiir jääb 1360. aastatesse. Kalmistu kuulumisele 13. sajandi keskpaiga ja 15. sajandi keskpaiga vahemikku viitavad ka naiste ja tütarlaste luustike juures olnud eestipärased ehted, mis küll ei võimalda täpsemat dateerimist. Külakalmistutele ebatüüpilised väga arvukad mitmikmatused lubavad arvata, et kalmistu seostub mingi konkreetse ja väga ohvriterohke, pikemat aega väldanud katkupuhanguga. See oletus leidis kinnitust kõigi kolme seni uuritud katkukahtlusega indiviidi vana DNA analüüsiga. Võimalik, et tegemist on 1378. aasta epideemiaga, mille järel jäi Tartu piiskopkonnas ühe allika põhjal ellu kuuendik, teise järgi vaid kümnendik elanikest.

Kategooriad: