Mõisted

Algkeel – aluskeel, millest arvatakse olevat lahknemise teel kujunenud sugulaskeelte rühm; läänemeresoome algkeele kohta ei ole otseseid tõendeid, see on võrdlev-ajaloolise meetodiga rekonstrueeritud keelekuju.

Argiregister – argiolukordades kasutatav keelevariant.

Eellaskomponent – osa kõnealuse inimrühma ehk populatsiooni genoomist, mis pärineb teatud minevikus elanud ja sellesse populatsiooni geneetiliselt panustanud populatsiooni genoomist.

Etnonüüm – mingis piirkonnas elava või teatud ühistunnustega piiritletud inimrühma nimetus.

Euroopa kütid-korilased – u 45 000 aastat tagasi Euroopasse jõudnud Aafrikast pärit anatoomiliselt moodsad inimesed, kes elatusid küttimisest-kalapüügist ja korilusest ning eristusid mesoliitikumiks ehk keskmiseks kiviajaks kolmeks geneetiliselt eristuvaks grupiks (Lääne-Euroopa, Skandinaavia ja Ida-Euroopa).

Foneetika – keele häälikuline ehitus.

Fonotaktika – foneemide ja foneemijärjendite järjestuse ja kombineerimise süsteem.

Formant (ehk topoformant) – kohanime sufiksisarnane liide, nt ’- vere’.

Füsiokratism

Genoom – organismi kogu pärilikkusaine (DNA) kogum, mille inimese puhul moodustavad 22 autosoomi, 2 sugukromosoomi (X ja Y) ja mitokondri rõngaskromosoom.

Gild – usuline või ametialane korporatsioon

Hall pass – kõnekeelne nimetus isikutunnistuse kohta, mida kasutavad kodakondsuseta resp. määratlemata kodakondsusega isikud.

Hansa – kaupmeeste koondis ja linnade liit Põhja-Euroopas, eelkõige 13.–16. sajandil.

Hiiukeris – monumentaalsed kivikalmed, enamasti kivikirstu ja ringmüüri(de)ga, levinud pronksiajal Soome rannikualadel.

Hõimukeel – oletatav ajalooline keelekuju, mida arvatakse olevat rääkinud mingi kindel muistne etniline rühm.

House of the dead – roofed rooms mostly built from logs either directly above ground or with a subterranean ground, where the deceased were placed as their final resting place. These rectangular graves can be located in the terrain either alone or in large groups.

Hüüdnimi – igapäevases kõnes tarvitatav tabav, naljakas, tinglik või pilkenimi.

Isikunimede liigid – individuaalnimi (uuemad alaliigid: ristinimi, eesnimi), hüüdvorm, kollektiivnimi, lisanimi.

Jüriöö ülestõus – ülestõus Põhja- ja Lääne-Eestis 1343-1345.

Kaasmaalaskond – organiseerunud rahvusvähemuse enesenimetus (vrd vene землячество), näiteks Ukraina Kaasmaalaskond Eestis MTÜ.

Kamberpõllud – enamasti nelinurksed peenardest ümbritsetud põllulapid, mis hulganisti koos moodustavad suuri põllustikke. Peale Loode- ja Põhja-Euroopa tuntakse pronksiaegseid kamberpõlde vaid Ranniku-Eestis.

Kameraalsed allikad – fiskaalsed ehk riigi finantsilistest huvidest lähtuvalt koostatud allikad.

Kameralism

Kasinustõotus – üks mungatõotustest, loobumine seksuaalelust ja abielust.

Katkubakter – Y. pestis; muhk-, kopsu- ja septilise katku tekitaja, mille peamised kandjad on närilised, kellelt see levib inimestele kirpude kaudu.

Keelenorm – üldtarvitatav, soovitatav keelendikuju.

Keeleregister – kasutusest sõltuv keeleregister.

Keelesaar – keele põhialast eraldi asetsev piirkond, kus räägitakse vastavat keelt.

Keeleuuendus – keele struktuuri ja sõnavara teadlik uuendamine keeleteadlaste jt poolt.

Kirjakeele murdepõhi – koondnimetus kindla piirkonna murdejoontele, mis on mõjutanud kirjakeele kujunemist.

Kivikirstkalmed – maapinnale kividest rajatud kalmed, kus keskset kirstu või mitut kirstu ümbritseb üks või mitu kontsentrilist kiviringi. Kuuluvad pronksiaega ja rauaaja algusesse.

Kodukariõigus

Kultuurautonoomia – rahvusvähemuse õigus omavalitsuslikuks kultuuritegevuseks.

Kultuurkiht – inimtegevuse mõjul tekkinud kiht; kultuurikiht koos selles leiduvaga on arheoloogide peamine allikas mineviku uurimisel ja tõlgendamisel.

Lään – senjööri poolt vasallile kasutamiseks antud maavaldus koos seal elavate inimestega, mille eest vasall oli kohustatud truudusele senjööri ees ja viimast sõjamehena teenima

Läänemeresoome lõunarühma keeled – eesti (sh võro-seto), vadja ja liivi keel.

Läänimees – vasall.

Laevkalmed – kividest ehitatud laevakujulised kalmed, kuuluvad pronksaega, levinud peamiselt Ojamaa saarel, vähemal määral ka Läänemere idarannikul ning Eesti ja Soome saartel.

Laktoositaluvus – piimasuhkru laktoosi lagundamiseks vajaliku ensüümi laktaasi aktiivsuse säilimine pärast emapiimast võõrdumist, mis võimaldab täiskasvanueas piimatooteid tarbida.

Linnakeel – mingi linna elanike ühine suhtluskeel, mis on tekkinud erineva murdetaustaga inimeste keelekasutuse sarnastumise tulemusel.

Lohukivi – rändrahn, millesse on toksitud (enamasti) kumerapõhjalisi ümarlohke. Levinud laialdaselt kogu läänepoolses Euroopas ja mujalgi alates neoliitikumi perioodist.

Maagia – maagilistele tõekspidamistele on omane lähtumine teatavate üleloomulike jõudude või põhjuslike seoste olemasolust, mis ei ole küll leidnud teaduslikku tõestust, kuid mida kasutaja ise peab võimalikuks, samuti arusaamast, et neid jõude on võimalik teatavate manipulatsioonide abil enda kasuks rakendada.

Maavabad – on maal elavad jõukad vabad talupojad, kes tasuks talu eest täitsid sõjalisi, kulleri- vms. kohustusi.

Ministeriaal – mittevaba rüütel või kõrgem ametnik kõrgkeskajal, eriti Saksamaal. 13. sajandi jooksul sulandusid väikeaadliga.

Murderühm – lähedaste murrete rühm, ajalooliselt võib vastata kunagisele hõimukeelele.

Murrak – väikse piirkonna omapärane keelekuju, eesti traditsioonilises murdejaotuses ühe kihelkonna murre.

Murrangueesti keel – 13.– 17. sajandini kõneldud eesti keel, milles toimus germaani, eriti alamsaksa keele mõjul hulk muutusi, mille tulemusel eesti keel eristus suuresti teistest läänemeresoome keeltest.

Murre – piirkondlik või sotsiaalne keelekuju, dialekt; piirkondlikku murret nimetatakse ka kohamurdeks; eesti traditsioonilises murdejaotuses jaotatakse murderühmad murreteks ja murded murrakuteks.

Muulane – sisserännanu, muust rahvusest isik.

Muulane – sisserännanu, muust rahvusest inimene.

Osteoloog – luu-uurija; arheoloog, kes töötab luudega, et teha kindlaks surnu pikkus, sugu, vanus, võimalikud vigastused ja haigused jms.

Palvela (Palvemaja) – vanausuliste sakraalne koht.

Pärustalupojad

Peamurre – peamine, ajalooliselt esmane murre, mis on võinud jaguneda omakorda murderühmadeks ja murreteks.

Pietism

Põlisrahvastik – oma sünnimaal vähemalt kolmandat põlve elavad inimesed.

Protolanguage – basal language, from which it is postulated that a group of related languages developed through divergence; there is no direct evidence of Proto-Finnic, it is a language form reconstructed with the historical-comparative method.

Rahvausund – mingi rahva või rahvusrühma pärimuslike uskumuste ning uskumuspõhiste hoiakute ja käitumisviiside kogum, mis avaldub nii rituaalides kui argieluliste sündmuste mõtestamisel.

Rändekäive – sisse- ja väljarände summa, Eestist läbi käinud rahvahulk.

Rändesaldo – sisse- ja väljarände vahe, Eestisse elama jäänud sisserändajad.

Räpina klooster – (erakla, skeet) - vanausuliste asula 1710-1722.

Reduktsioon

Reservuaariefekt radiosüsinikudateeringutes – mõjutus, mis tuleneb asjaolust, et lubjarikkas keskkonnas elavad organismid (nt molluskid, kalad) omastavad põhja- või vooluveest fotosünteesis lahustunud geoloogilise vanusega süsinikku, mis võib dateerimiseks võetud proovi muuta tegelikust vanemaks. Dateerides savinõude kõrbekihti, võib viga tekkida juhul, kui nõudes hoiti või valmistati näiteks kala.

Restitutsioon

Reznesi tüüpi kääpad – mitme matmiskihiga ja arvukalt matuseid sisaldavad kõrged kääpad Väina alamjooksul, kuuluvad pronksiaega.

Saksa ordu – sõjaline rüütliordu, mis rajati 12. sajandi lõpul Palestiinas ja mille kõrgmeister asus 14.–16. sajandil Preisimaal. Alates 1237. aastast tegutses ordu ka Liivimaal, kus ta kujunes tugevaimaks sõjaliseks ja poliitiliseks jõuks.

Seima-Turbino kultuurideülene nähtus – arvukas rühm kvaliteetsed pronksesemeid (enamasti relvad ja tööriistad, vähem ehteid), mis on levinud suurel alal Lääne-Siberist Läänemereni, on dateeritud ajavahemikku 2150–1600 eKr ega seostu ühegi muu nn arheoloogilise kultuuriga Euraasias.

Skandinaavia pronksikultuur – lõunapoolses Skandinaavias ja nüüdse Põhja-Saksamaa alal ajavahemikus u 1800/1700–500 eKr levinud kultuur, mida iseloomustavad kvaliteetsed pronksesemed, monumentaalsed matmispaigad, arvukad asulakohad, kaljujoonised, põllusüsteemid jms.

Sotsiolekt – ühe ühiskonnarühma poolt kasutatav keelevariant.

Spiritism – 19. sajandil levinud usuvool, mis keskendus surnuhingedega suhtlemisele teatud meetodite (koputuslauad, tähestikuringid, meediumid) abil.

Stepivööndi rändrahvas – u 5000 aastat tagasi Euroopasse jõudnud Ida-Euroopa stepialadelt pärit rändkarjakasvatajad.

Substraat – on keeles säilinud leksikaalsete, fonoloogiliste ja grammatiliste tunnuste ja nähtuste kogum, mille allikaks on assimileerunud, varem sellel alal elanud, enamasti kultuuriliselt vähemarenenud ja väikesearvulisema rahva keel.

Sufiks – järelliide

Surnumaja – enamasti palkidest kas otse maa peale ehitatud või põhjaga maasse süvendatud katustatud hooned, kuhu kui viimsesse puhkepaika asetati surnud. Sellised nelinurksed surnumajad võivad maastikul asetseda kas üksikult või mitme kaupa koos.

Tallinna keel – ajalooline põhjaeesti kirjakeel.

Tapiola keraamika – Ida-Euroopa metsavöötme varase metalliaja keraamika, mis on oma nime saanud soome mütoloogiast tuntud metsajumala Tapio järgi (nimetus pärineb Hille Jaanussonilt). Jaguneb kaheks suureks rühmaks. Tapiola edelarühma keraamikas (Edela-Soome, Eesti ja põhjapoolne Läti kuni Väinani lõunas ning ida poole jäävad alad kuni Volga-Oka piirkonnani) on majapidamisnõud kas riibitud, tasandatud või tekstiilipressitud pindadega ning nõude kuju tavaliselt kas kaksikkooniline, kumeraõlgne või S-kujulise seinaprofiiliga. Tapiola kirderühma keraamika hõlmab tekstiilkeraamika rühmi Soome sisealadelt üle Loode-Venemaa kuni Volga keskjooksuni.

Tarand – nimetatakse maapealse ehitusega nelinurkset haudrajatist, mis on ümbritsetud kivimüüridega ning seest täidetud kivilasuga. Surnud – nii laiba- kui põletusmatused – on maetud (enamasti) müüride vahelisele alale ning kaetud kividega. Tarandid võivad paikneda kas üksikult (seda esineb harva) või kokku ehitatuna teiste taranditega. Tarandkalmed jagunevad kolme rühma: varased tarandkalmed (u 800/400 eKr – 100 pKr), tüüpilised tarandkalmed(u 100–400/500 pKr) ja üksiktarandkalmed (u 300–450).

Tarand – the name of an above ground rectangular burial structure that is enclosed by a stone wall and filled inside with a stone pile. The deceased – both inhumed and cremated – were buried (mostly) within the walled area and covered with stones. Tarand-graves can appear either alone (seldom) or built together with other such graves. Tarand-graves are divided into three groups: early tarand-graves (c. 800/400 BC–100 AD), typical tarand-graves (c. 100–400/500 AD) and single tarand-graves (c. 300–540 AD).

Tartu keel – ajalooline lõunaeesti kirjakeel .

Teise astme sugulane – sugulased, kes jagavad keskmiselt 25% oma DNA-st omavahel; nt onu/tädi ja õe-/vennapoeg või õe-/vennatütar, vanavanem ja lapselaps, poolõed/-vennad.

Teotöö – talupoegade kohustuslik töö mõisa heaks, enamasti seoses põlluharimisega.

Tribal language – assumed historical language form, that is thought to have been spoken by a specific ancient ethnic group.

Tsunft – eelkõige ametialane korporatsioon

Tüpoloogia – keeleteaduses keele struktuurijoonte võrdlemine ja sellele toetuv keelte liigitamine.

Ühiskeel – murdeülene keelekuju, mida kasutavad eri piirkondade inimesed.

Uuseesti keel – alates 18. sajandist räägitav eesti keel, mis on oma põhijoontelt juba sarnane tänapäeva eesti keelega.

Uus eesti kirjaviis – alates 19. sajandi keskpaigast kasutusele võetud eesti häälduspärane kirjaviis, mis on sarnane soome kirjaviisiga ja kehtib praegugi.

Vähemusrahvus – riigi põhirahvusest etnilise enesemääratluse, keele, usu või kultuurilise eripära poolest erinev põline, vähemuses rahvusrühm.

Vähemusrahvus – riigi põhirahvusest etnilise enesemääratluse, keele, usu või kultuurilise eripära poolest erinev põline, vähemuses rahvusrühm.

Vakus – tavaliselt mitmest külast koosnev maksustuspiirkond keskaja ja varauusaja Eestis.

Välissündinud rahvastik – inimesed, kes pole oma asukohariigis sündinud, vaid on asunud sinna elama mujalt.

Vana DNA – bioarheoloogilisest materjalist (luu, hammas, hambakivi, karv, taimejäänus, koproliit, pärgament jne) eraldatud pärilikkusaine.

Vanaeesti keel – 1. aastatuhande 2. poolel ja 2. aastatuhande esimesel veerandil kõneldud põhjaeesti keel.

Vanaeesti keel – 1. aastatuhande 2. poolel ja 2. aastatuhande esimesel veerandil kõneldud põhjaeesti keel.

Vana eesti kirjaviis – 17. sajandi lõpust 19. sajandi teise pooleni kasutatud eesti keele kirjutamise põhimõtted, millest mitmed järgisid saksa kirjaviisi.

Vanausulised (raskolnikud) – lõhestajad, staroobrjadtsõ) - vanade kommete ja kirikuraamatute pooldajad.

Varajased põlluharijad – u 8000 aastat tagasi Euroopasse jõudnud Lähis-Idast nn. viljaka poolkuu piirkonnast pärit põlluharijad.

Varane riipekeraamika – tänapäeva Kirde-Leedus, Kagu-Lätis ja Loode-Valgevenes varasel metalliajal levinud keraamika, mis koosnes valdavalt ämbrikujulistest (suu poole avarduvatest) majapidamisnõudest, mille pinnad on riibitud ja kus ornamenti peaaegu ei esine.

Vastureformatsioon

Venekeelne elanikkond – Eestisse elama asunud muulased, kes ei haakunud Eesti keele- ja kultuuriruumiga ja piirdusid vene keele kui oma ainsa suhtlusvahendiga.