1558. aastal puhkenud Vene-Liivimaa sõja eel võis Eesti ala rahvaarv ulatuda 300 000ni, kuid jõudis sealt edasi sügavasse madalseisu 17. sajandi esimesel veerandil, kui alles oli jäänud kõigest kolmandik rahvastikust (jn 1). Rahvaarvu kriitilise piirini jõudmise peamised põhjused olid pikalt kestnud sõjategevus ning 1602–1603. aasta katk ja näljahäda. Mõõnale järgnenud kiire rahvastiku juurdekasv oli võimalik tänu kõrgele loomulikule iibele ning sisserändele, mis hõlmas muuhulgas sõja eest pakku läinud kodupaikadesse tagasipöördujaid. Peaaegu sama tõsine demograafiline tagasilöök kordus vahemikus 1696–1711. Suur näljahäda (1696–1697), Põhjasõda (1700–1710/21) ja viimane katkulaine (1710–1711) jätsid rahvastikust alles 42,5%. Järgnes uus, aastast 1712 alanud rahvastiku järjepidev kasv, mis kestis 20. sajandi sõdadeni. Oma lõivu võtsid rahvaarvu kosumisest 18.–19. sajandil epideemiad, mida põhjustasid rõuged, düsenteeria, tüüfus ja koolera, aga ka leetrid, gripp ning isegi malaaria (nn halltõbi)
