Liigu edasi põhisisu juurde

Vanimad kohanimed

1025-1225

Vanimad kirjalikes allikates (Skandinaavia saagades, ruunikividel, Henriku Liivimaa kroonikas) mainitud Eesti kohanimed (peale Eesti enda, mille algmed lähevad Tacituse mainitud Aestii rahvani a 98 pKr) hõlmavad Eesti maakondade ja kihelkondade nimesid: Harjumaa, Järvamaa, Virumaa, Saaremaa, Sakala, Ugandi; Halliste, Ridala jt. Vanim asulanime maining käib Tartu (1030) kohta, ülejäänute kohta on kindlamaid kirjapanekuid põhiliselt XIII saj algupoolelt: Keava (?1054), Kareda, Lihula, Lõhavere (Leole), Lohu (Loone), Otepää, Raikküla, Tallinn (Revala), Varbola, Viljandi jt. Jõgedest leiavad mainimist Emajõgi, Narva jõgi, Pala (?Navesti) jõgi.

On ilmne, et paljud Eesti kohanimed on tegelikult palju vanemad, kui kirjalike allikate põhjal õnnestub tõestada. Kaudselt näitab seda etümoloogiliselt läbipaistmatute kohanimede hulk (ligikaudu 1/8 kohanimedest „Eesti kohanimeraamatus“ jäi seletuseta). Samuti  leiab ühiseid jooni teiste läänemeresoome rahvaste kohanimedega (paljudele Eesti kohanimedele on paralleele nt Soome kohanimistus, la-lõpulised kohanimed on levinud suuremal osal läänemeresoome keelealal, vrd soome Kouvola, karjala Ahpoila, vepsa Karhil, vadja Kõrvõttula). Märkimist väärib liiteliste kohanimede regionaalne levik, mis võib kajastada muistseid hõimujaotusi – nii on la-lõpulised kohanimed enim levinud Põhja-Eesti keelealal Saaremaast Virumaani, ste-lõpulised nimed on iseloomulikumad Kagu-Eestile ja vere-lõpulised kohanimed moodustavad leviku mõttes nende vahevööndi, hõlmates metsasemad piirkonnad Vahe-Eestis Põhja-Viljandimaast Lõuna-Virumaani.

Uuri ja vaata lisaks

Süvene

Pajusalu, K., Hennoste, T., Niit, E., Päll, P., Viikberg, J. 2020. Eesti murded ja kohanimed (3. trükk)

Kategooriad: