Eesti ühiskond on keelepõhiselt eristunud. Ühiskonnarühmade eristumise juured ulatuvad Nõukogude aega, kui kujunesid paralleelset elu elavad eesti- ja venekeelsed kogukonnad. Sisserändajad asusid tööle suurtesse tööstusettevõtetesse peamiselt Tallinnas ja Ida-Virumaal, kus töökeeleks oli vene keel. Nad said tööandjalt korteri uutesse vastvalminud paneelelamupiirkondadesse ning nende lapsed asusid õppima kodulähedastesse vene õppekeelega lasteaedadesse ja koolidesse.
Keelepõhine lahknemine on viimase kolme aastakümne jooksul veelgi süvenenud. Kui eestlaste osakaal on Eestis tervikuna kasvanud 61%-lt 69%-ni (2022. aastast lisandunud Ukraina sõjapõgenikke arvestamata), siis Ida-Virumaal on eestlaste osakaal kahanenud 27%-lt 20%-ni. Sarnased suundumused iseloomustavad Tallinna rahvastikuprotsesse. Kui välja jätta eramajade piirkonnad, Pirita ja Nõmme, ei olnud 1989. aasta rahvaloenduse ajal eestlaste osakaalus Tallinna suuremate linnaosade vahel väga suuri erinevusi. Kõige väiksem oli eestlaste osakaal Lasnamäel (38%), kõige suurem aga Kesklinna linnaosas (60%). 2021. aastaks on olukord oluliselt muutunud. Lasnamäel on eestlaste osakaal vähenenud 25%-ni, kesklinnas kasvanud aga 76%-ni. Ka Ukraina sõjapõgenikud koonduvad suurema vähemuste osakaaluga piirkondadesse.
