Liigu edasi põhisisu juurde

Läänemeresoome rahvaste kultuur muinasaja lõpul

Vaatamata ühistele juurtele on läänemeresoome rahvaste – liivlaste, eestlaste, soomlaste, karjalaste, vadjalaste ja vepslaste – kultuurid muinasaja lõpul erinevad ja omanäolised. Erinevused kerkivad esile I aastatuhande teisel poolel ja ilmnevad eriti alates 11. sajandist. Ühest küljest on põhjus matmisviisi muutumises – laibamatuste tervete panustega leiukompleksid lasevad kombestiku eripäradel rohkem silma paista kui põletusmatuste vähesed põlenud ja purustatud leiud. Teisalt näitavad kultuurialade erijooned selgepiiriliste suhtlusalade teket. Need suure asustustihedusega ja muististerohked tuumikalad kerkivad esile suurte veeteede ääres ja vahetutel tagamaadel. Ilmselt peituvad läänemeresoome rahvaste esiletõusu juured viikingiajal kujunenud suhtlusvõrgustikes.

Eestlaste kultuuriala oli muinasaja lõpul kõige ulatuslikum. Liivlaste asualad (22 500 – 28 000 inimest) seostuvad kahe suure veeteega – Väina jõe alamjooksu ja Koiva jõe keskjooksu piirkonnaga, lisaks elasid Kuramaa põhjaosas Kuramaa liivlased ehk vendid. Põhja- ja Ida-Läti läänemeresoomlased arheoloogias selgesti välja ei joonistu, kuigi Vene kroonikais mainitud Otšela tšuudide asuala seostub ilmselt Adsele maakonnaga Läti kirdenurgas. Nähtavasti leidus Läti põhjaosa sisemaistel aladel kohati mujalgi jätkuvalt läänemeresoome asustust. Soomes (elanike koguarv 20 000 ja 50 000 vahel) oli asustus 11.–12. sajandil kõige tihedam maa edelarannikul nüüdse Turu ümbruses, sisemaises Hämes ning Laadoga järve lääne- ja looderannikul, kus järgnevalt kerkis esile omanäoline Karjala kultuur. Just nendesse kolme piirkonda suundusid kolm Rootsist lähtunud Soome ristiretke.

Soome lahest lõuna ja Narva jõest ida pool elanud vadjalaste asumaid tunti hiljem Novgorodi Vadja  viiendikuna. See piirkond ei olnud kultuuriliselt ühtne. Omaette kultuurialadena joonistuvad Eesti idapiiri taga välja Soome lahe vaeste liivamaadega rannikuvöönd, viljakas Isuri lavamaa ning Kirde-Peipsimaa, mille loodeosa ulatus Alutaguse metsadesse ja Narva jõe äärde. Kui rannikukultuur sarnaneb mõneti Põhja-Eesti omaga – siingi kaunistati rõivaid pronksspiraalidega ja kanti paaris rinnanõeltega rinnakeesid – siis Isuri lavamaal ja Oudovamaal maeti surnuid Loode-Venes laialt levinud kombe kohaselt kääbastesse ja žalnikhaudadesse. Isuri lavamaa eripära 11.–12. sajandil on istuvad matused kääpaalusel maapinnal, surnu selg vastu kividest seljatuge. Peipsi-taguste alade ehetes on 11.–12. sajandil palju ühist Eesti idapoolse osaga. Vepslaste asualale, mille kese oli Äänisjärve kirde- ja idakaldal, on samuti omased rohkete panustega kääpad. Lämmijärve ja Pihkva järve tagused alad 11.–12. sajandil omaette piirkonnana esile ei kerki. Võimalik, et läänemeresoome identiteet on selleks ajaks juba hääbumas, põhjuseks Pihkva kui suurlinna lähedus.

Idapoolsete läänemeresoome rahvaste kultuure hakkas üha enam mõjutama Novgorodi riiklus ja suure kaubalinna mõjuväli. Loode-Vene aladel levisid alates 12., eriti aga 13. sajandist ühtsed ehtetüübid – kujunes nn vanavene kultuur, mis ajapikku varjutas kohalikud eripärad. Bütsantsi algupäraga taimornamenti leidub nii liivi kui karjala ehetes. Läänemeresoomlaste kultuuris ilmnevad ka skandinaavia mõjud. Kõige tugevamini avalduvad need liivlaste juures, kelle materiaalse kultuuri ere tunnusjoon on jõukate naiste rinnakeesid paariti kinnitanud suured, viikingiaegse taustaga kilpkonnsõled. Samas elab see sõletüüp kohalike tuletistena edasi ka Karjala 11.–13. sajandi kultuuris. Nii eestlaste, liivlaste kui soomlaste relvadel ja ehetel võib leida skandinaavia suhete pärandina plettornamenti, aga ka sealse loomornamendi viimase järgu – Urnes  stiili kajastusi.

Vaatamata ühisjoontele mitmete üksteise naabruses elavate läänemeresoome rahvaste kultuuris  (nt naiserõivaste kaunistamine rikkalike spiraaltorukestest mustritega, kollektiivsed puistepõletusmatused, matmine surikinnastega) on kõigile läänemeresoome rahvastele ühiseid kultuurispetsiifilisi nähtusi arheoloogilise materjali põhjal raske esile tuua. Võimalik, et neid leidub, kuid praegune uurimisseis ei võimalda seda tõdeda.

Kategooriad: