Kategooria: arheoloogia

Katku jäljed arheoloogiliselt uuritud keskaegsete kalmistute matmiskombestikus enamasti ei kajastu: massilisele üheaegsele suremusele viitavaid ühishaudu sinna hulgana loobitud surnutega, nagu teame hilisemast ajast, leitud ei ole.

Materiaalse kultuuri osas hakkab ligikaudu aastast 1500 (Eestis alates 1200) eKr välja joonistuma Soome, Eesti ja Läti rannikuvöönd, kus rajati maapealse ehitusega monumentaalseid kivikalmeid ning kohati ka statsionaarsete piiretega põllusüsteeme ehk n

V aastatuhande lõpus ja IV aastatuhande alguses eKr leidsid Euroopa metsavööndis aset rahvastikuränded, mis ei jätnud puutumata ka Eesti ala.

Vaatamata ühistele juurtele on läänemeresoome rahvaste – liivlaste, eestlaste, soomlaste, karjalaste, vadjalaste ja vepslaste – kultuurid muinasaja lõpul erinevad ja omanäolised. Erinevused kerkivad esile I aastatuhande teisel poolel ja ilmnevad eriti alates 11. sajandist.

Ajaloolise aja lävel võib tänase Eesti mandriosas arheoloogilise ja keeleajaloolise andmestiku alusel täheldada kahte suuremat rahvarühma: ühelt poolt põhja- ja lääne-, teisalt lõunaeestlased. Esimestega liituvad ka saarlased, kuigi neid käsitleb Henriku kroonika eestlastest eraldi.

Arheoloogilise ainese, kirjalike allikate ning keeleandmete (sh toponüümika) valguses võib ajaloolise aja koidikul (12.–14. sajandi paiku) näha Läänemere idaranniku maades, Soome lahe ümbruses ning Laadoga ja Äänisjärve vahelisel alal erinevaid läänemeresoome etnilisi rühmitusi.

I aastatuhande teisel poolel pKr hakkasid läänemeresoome asualadel Eestis, Lätis ja Soomes süvenema piirkondlikud kultuurierinevused.

Lõunaeesti muinasmurre lahknes esimesena läänemeresoome keeleühtsusest (viide). See eristumine algas keskläänemeresoome perioodil rohkem kui 2000 aastat tagasi ning jõudis lõpule hilisläänemeresoome perioodiks (jn 1).

Demograafilistel protsessidel on keelte arengule oluline ja otsene mõju. Teatud piirkonna rahvaarvu tugev kasv viib tihti ülerahvastuseni ning see omakorda võib põhjustada väljarännet.

Läänemeresoome algkeel hakkas hargnema juba I aastatuhande teisel poolel eKr. Tõenäoliselt kujunes siis mitu kohalikku murret, sest läänemeresoomlastega asustatud territoorium oli küllalt suur ning asustus hõre.

Läänemeresoome etnogeneesi seisukohalt on üks võtmetähendusega muistiseliike varased tarandkalmed.

Kindlustatud asulateks (jn 1) nimetatakse Baltimaade ja Vene arheoloogilises kirjanduses hilispronksiaegseid ja vanema rauaaja mäepealseid kaitseehitistega asulakohti. Tõsi, inimkäte rajatud kaitseehitisi – kraave, valle, tarasid – ei pruugi olla igal pool või neid ei ole veel avastatud.

Hilisläänemeresoome keele ja kultuuritraditsiooni levik sai alguse meie ajaarvamise esimestel sajanditel Põhja-Eestist, kus eelnev arengutee oli viinud majanduse kasvule ja kultuuri õitsengule, aga kindlasti ka ülerahvastuse tekkele. Juba 1.–2.

Pärast ajaarvamise vahetust elavnesid Põhja-Eesti sidemed Läänemere lõuna- ja kagurannikul elanud hõimudega. Arheoloogilises mõttes on tegu aladega, kus levisid nn Wielbarki ja Dollkeim-Kovrovo kultuur; kirjalikes allikates nimetatakse sealkandis elanud goote ja aeste.

Läänemeresoome keeleühtsusest lahknes kõigepealt lõunaeesti hõimukeel (viide), seejärel liivi keel.

Läänemeresoome nn teise tulemise all mõistetakse pikaajalist asustus- ja kultuuriloolist protsessi, mille käigus ühes kitsamas piirkonnas välja kujunenud keel – mida me nimetame hilisläänemeresoome algkeeleks – ja kultuur levisid kõikjale sinna, kus ajaloolisel ajal teatakse olevat elanud lääneme

Varaseid asulakohti Tapiola edelarühma kuuluva keraamikaga – selliseid, mis rajati enne kindlustatud asulaid 9. sajandil eKr – on teada alles vähe. Üks sellistest kohtadest on tõenäoliselt paiknenud Emajõe suudmes Akalis.

Eesti ala arheoloogilises aineses näha olevate ilmingute järgi, mis on alguse saanud Ida-Euroopa metsavöötmes (enamasti Volga-Oka piirkonnas) ja levinud Läänemereni – ja mida võib seostada lääneuurali keelt kõnelenud inimrühmade saabumisega siia (jn 1) – saab eristada vähemalt kolme eriaegset lai

Eesti, Soome ja Läti pronksiaja kivikalmetesse maetud inimesi tunneme vana DNA põhjal praegu ainult Eestist – uuritud on 19 inimese säilmeid Iru, Jõelähtme, Muuksi, Napa, Rebala, Väo ja Vehendi kalmetest.

Eesti, Soome ja Läti vanematele kivi(kirst)kalmetele on üldiselt tunnuslik laibamatmine, kuid põletusmatmise tava ulatub samuti üllatavalt kaugele. Nii pärinevad vanimad põletusmatused Soome nn hiiukeristes umbes 14.–12.

Millal täpselt algas kivikalmete (jn 1) (soome k hiidenkiukaat – hiiukerised) rajamine Soome rannikualadel, ei ole päris täpselt teada, kuid seni vanimad sealt leitud hauapanused kuuluvad Skandinaavia pronksiaja II perioodi (1500–1300 eKr).

Läänepoolse, s.o Skandinaavia, ja põhjapoolse Kesk-Euroopa suunalt lähtunud kultuuritraditsiooni levik praeguse Eesti, Soome ja Läti alal algas juba neoliitikumis ja jätkus varasel pronksiajal ning on arheoloogilises aineses tuvastatav üha sagenevate importesemetega (tulekivist pistodad, pronkski

Asustustiheduse vähenemise ja kultuuritaseme languse põhjustena varasel pronksiajal võivad peale naaberrahvaste vaenutegevuse ja inimesi tabanud haiguste kõne alla tulla ka looduskatastroofid.

Karjala päritolu toorvasest esemed levisid Fennoskandias ning Baltikumis juba neoliitikumis. Üks selline ese – vasest talb (jn 1) – leiti 2020. aastal Tallinnast Betooni tänavalt (endisaegse mereranna lähedalt).