Liigu edasi põhisisu juurde

Läänepoolse kultuuritraditsiooni levik varasel ja keskmisel pronksiajal

2000/1750 - 900 eKr
  • Kultuur
    Pronksiaeg
  • Rahvaarv
    2000-4000
  • Geenid
    21% Euroopa kütid-korilased, 19% varajased põlluharijad, 60% stepivööndi rändrahvas
  • Keel
    Algloodeindoeuroopa, paleogermaani
  • Kliima
    Tänapäevasest veidi soojem
  • Loodus
    Segametsad, kaasikud, männikud, poollooduslikud rohumaad, kultuurtaimed
  • Loomad
    Metsloomad samad, kes tänapäeval, lisaks piison, tarvas, kitsed, lambad, kodusead ja -veised.

Läänepoolse, s.o Skandinaavia, ja põhjapoolse Kesk-Euroopa suunalt lähtunud kultuuritraditsiooni levik praeguse Eesti, Soome ja Läti alal algas juba neoliitikumis ja jätkus varasel pronksiajal ning on arheoloogilises aineses tuvastatav üha sagenevate importesemetega (tulekivist pistodad, pronkskirved jms). Läänepäraseid kinnismuistiseid hakati Läänemere idaranniku maades rajama aga alates keskmisest pronksiajast. Kui Soomes olid sellisteks tavaliselt kõrgematel kaljunukkidel paiknevad monumentaalsed kivikalmed ehk hiidenkiukaat (hiiukerised), siis Eestis levisid mõnevõrra väiksemad kivikirstkalmed ja varased kamberpõllud. Lätis Väina (Daugava) alamjooksul tuntakse Reznesi tüüpi kääpaid ja Põhja-Lätis Eesti omadega sarnaseid kivikirstkalmeid. Lisaks teatakse Läänemere idarannikult ja saartelt Ojamaa-päraseid laevkalmeid ning eriti Eestist, vähem Soomest ja kõige vähem Lätist ka lohukive.

Seesuguste kinnismuististe ilmumine kõneleb tõenäoliselt uute inimrühmade saabumisest Läänemere lääne- või lõunarannikult. Keeleajaloolisi võrdlusi arvestades pidi tegu olema muinasgermaani keelt kõnelenud esigermaanlastega. Vähemalt Põhja- ja Lääne-Eestis elatusid sisserändajad põlluharimisest ja karjakasvatusest, Soome ja Läti kohta sellekohased andmed puuduvad. Eesti, Soome ja Läti rannikualadel kohtusid saabujad kohaliku hõreda ja rohkem püügimajandust harrastava elanikkonnaga, kes arvatavasti assimileeriti peatselt.

Kivikirstkalme - keskel kirstukujuline tühimiks, ümbritsetuna ringikujulisest pae- ja maakividest laotud kivilademest.
Joonis 1. Rebala kivikirstkalme.

Seesuguste kinnismuististe ilmumine kõneleb tõenäoliselt uute inimrühmade saabumisest Läänemere lääne- või lõunarannikult. Keeleajaloolisi võrdlusi arvestades pidi tegu olema muinasgermaani keelt kõnelenud esigermaanlastega. Vähemalt Põhja- ja Lääne-Eestis elatusid sisserändajad põlluharimisest ja karjakasvatusest, Soome ja Läti kohta sellekohased andmed puuduvad. Eesti, Soome ja Läti rannikualadel kohtusid saabujad kohaliku hõreda ja rohkem püügimajandust harrastava elanikkonnaga, kes arvatavasti assimileeriti peatselt.

Uuri ja vaata lisaks

Vasks, A. 2010. Latvia as part of a sphere of contacts in the Bronze Age. – Archaeologia Baltica, 13, 153–161.

Süvene

Lang, V. 2007. The Bronze and Early Iron Ages in Estonia. (Estonian Archaeology, 3.) Tartu University Press.

Lang, V. 2018. Läänemeresoome tulemised. (Muinasaja teadus, 28.) Tartu Ülikooli kirjastus.

Lavento, M. 2015. Pronssi- ja varhaismetallikausi. – Haggrén, G. et al. Muinaisuutemme jäljet. Suomen esi- ja varhaishistoria kivikaudelta keskiajalle. Gaudeamus, Helsinki, 125–212.

Kategooriad: