Liigu edasi põhisisu juurde

Rahvussuhted Eestis

1920–1939
  • Kultuur
    Lähiaeg

Sõdadevahelises Eestis moodustasid vähemusrahvused natuke enam kui 10% rahvastikust. Eesti riik suhtus oma vähemusrahvustesse tunduvalt paremini kui paljud teised Euroopa maad. Rahvuskonflikte eestlastest enamuse ja vähemusrahvuste vahel ei esinenud. Vähemusrahvustel oli õigus emakeelsele haridusele ning suurema õpilaste arvuga koole peeti üleval riigi ja omavalitsuste kulul. Venelastel ja sakslastel oli õigus suhelda ametiasutusega oma emakeeles. Vähemusrahvuse keel oli eesti keele kõrval omavalitsuse asjaajamiskeeleks, kui nad moodustasid selles enamuse. Kõigele lisaks lubas Eesti Vabariik vähemusrahvustele kultuurautonoomiat, mida kasutasid sakslased ja juudid.  

Mõjukaim vähemusrahvus Eestis Vabariigis olid sakslased (joonis 1), kes moodustasid alla 2% elanikkonnast. Eestlaste silmis oli kohalikel sakslastel, keda kutsuti baltisakslasteks, kollektiivse vaenlase kuvand, mille põhjused peitusid ajaloos. Baltisakslasi käsitleti selle maa vallutajate ja talurahvast orjastanud mõisnike järeltulijatena, kes olid vastutavad sajandeid kestnud eestlaste rõhumise eest. Eestlaste saksavastaseid hoiakuid vormisid peamiselt ajakirjandus, kirjandus, aga ka ajalooteadus. Ajakirjandus jälgis tähelepanelikult baltisakslaste tegemisi, mida kujutati enamasti negatiivses valguses, seades kahtluse alla nende lojaalsuse. Sageli pandi neile süüks liigset poolehoidu Saksamaa vastu – eriti pärast Hitleri võimuletulekut. 

Heimtali saksa koloonia algkooli õpilased, õpetajad ja lapsevanemad koolimaja ees.
Joonis 1. Heimtali saksa koloonia algkooli õpilased, õpetajad ja lapsevanemad koolimaja ees (Rahvusarhiiv. EFA.38.A.52.117 ).

Suurem osa baltisakslasi suhtus Eesti Vabariiki sõbralikult, mida ei saa öelda suhtumise kohta eestlastesse, kellele vaadati sageli alt üles. Sakslaste usaldus Eesti riigi vastu kasvas järk-järgult ega olnud algusaastail veel kuigi kõrge. Paljud baltisakslased pidasid 1919. aastal vastu võetud maaseadust ebaõiglaseks ning sakslaste vastu suunatuks, sest ära võetud mõisate omanikud olid ülekaalukalt saksa rahvusest. Positiivse mõjuga oli see-eest vähemusrahvuste kultuurautonoomia seaduse vastuvõtmine 1925. aastal, mille alusel loodi Saksa kultuuromavalitsus (joonis 2). Viimane andis suurema paindlikkuse sakslaste rahvustööle. Rahvusliku identiteedi hoidmisele suunatud tegevuste hulgas oli prioriteetseim saksakeelne kooliharidus, milles nähti saksluse püsimajäämise lootust Eestis.

Must-valges inimesed istungil. Saksa kultuuromavalitsuse kultuurivalitsuse istung Tallinnas Toompeal. 1930. aastad.
Joonis 2. Saksa kultuuromavalitsuse kultuurivalitsuse istung Tallinnas Toompeal. 1930. aastad (Rahvusarhiiv EFA.478.0.145254).

Mitu korda arvukam vene rahvusgrupp (joonis 3) kohanes Eesti Vabariigiga tunduvalt vaevalisemalt kui sakslased.  Kirju sotsiaalse ja kultuurilise taustaga venelaste hulgas leidus rohkesti Eesti riiki ükskõiksuse ja umbusuga suhtuvaid inimesi, kellest paljud olid mittekodanikud ega osanud eesti keelt. Tõsiseks julgeolekuriskiks olid Vene piiri ääres Narva jõe taga ja Petserimaal vanadel „vene aladel“ suhtelises vaesuses elanud vene talupojad. Eestlaste suhtumine venelastesse ei olnud vaenulik, vaid pigem neutraalne.   

Must-valgelt inimesed ja taustal maja. Vene kultuuri- ja hariduspäev Kulje külas Petserimaal. 1927. aasta.
Joonis 3. Vene kultuuri- ja hariduspäev Kulje külas Petserimaal. 1927. aasta (Rahvusarhiiv ERA.1278.1.310.6.25).

Süvene

Die Deutsche Volksgruppe in Estland während der Zwischenkriegszeit und aktuelle Fragen des deutsch-estnischen Verhältnisses. Hrsg. Boris Meissner, Dietrich A. Loeber, Cornelius Hasselblatt. Hamburg 1997. 

Graf, M. 1993. Eesti rahvusriik: ideed ja lahendused: ärkamisajast Eesti Vabariigi sünnini. Tallinn.

Laurits, K. 2008. Saksa kultuuromavalitsus Eesti Vabariigis 1925–1940. Monograafia ja allikad. Tallinn.

Vähemusrahvuste kultuurielu Eesti Vabariigis 1918-1940. Dokumente ja materjale (koost. Anni Matsulevitš). Tallinn, 1993.