Liigu edasi põhisisu juurde

Linn: sakslased ja eestlased

1225–1500
  • Kultuur
    Keskaeg

Just linnakontekstis on oluline Liivimaa elanikkonna jagunemine „sakslasteks“ (deutsch) ja „mittesakslasteks“ (undeutsch). Alates 14. sajandist kehtestati linnades üha enam korraldusi, mis piirasid mittesakslaste õigusi, näiteks õigust kuuluda mõnda sotsiaalselt staatuselt paremasse  gildi või tsunfti, käsutada linnas asuvat kinnisvara jne.

Traditsiooniliselt on Liivimaa mittesakslastena käsitletud eestlasi, lätlasi ja liivlasi, kes moodustasid siinsetes linnades küll arvulise enamuse, kuid ka linnakodanikena kuulusid reeglina vaesema ja madalama prestiižiga ameteid pidava elanikkonnakihi hulka. Viimase kümmekonna aasta uurimistöödes on siiski hakatud toonitama, et linnakodanike korporatsioonid ühendasid nii sakslasi kui ka mittesakslasi ja tegelik mittesakslaste osalemine linnaelus on olnud ulatuslikum kui diskrimineerivad regulatsioonid lubaks seda arvata. Kiriklikus elus tõi koguduste keelepõhise etnilise jagunemise kaasa alles reformatsioon 16. sajandil. Seepärast on esitatud hüpotees, et mittesakslaste õiguste piiramine linnaelus on suunatud mitte linnaeestlaste, vaid talupoegade – vastselt maalt linna asunud inimeste – vastu. Linnad vajasid pidevalt tööjõu juurdevoolu, samas langes talupoegade niigi madal ühiskondlik staatus 15. sajandil veelgi seoses sunnismaisuse väljakujunemisega ja linnaelanike majanduslikud raskused tõid kaasa soovi piirata võimalikku konkurentsi. Igal juhul oli „eestlase“ ja „sakslase“ – „saksa“ – vahe linnaühiskonnas esmajoones sotsiaalne. Varanduslik kihistumine tingis ka teatava eraldatuse linnaruumis: vaesemad mittesakslased elasid suurema rahvatihedusega kõrvaltänavatel ja eeslinnades.

Samal ajal võib just linna pidada keskkonnaks, kus sotsiaaline karjäär võis osutuda võimalikuks, kui ka mitte ühe inimelu, siis ometi paari põlvkonna jooksul. Sellele aitasid kaasa abielud eri päritolu perekondade liikmete vahel ja kõigi linnakodanike kuulumine ühisesse õigusruumi hoolimata nende jõukusest või ametist. Integratsioonist räägib ka tõik, et linnaelu ja käsitööd puudutav sõnavara eesti keeles on väga suures osas laenatud keskalamsaksa keelest. Usutavasti juba keskajal kujunenud kihistuseks olid niinimetatud väikesakslased – madalamat päritolu, kuid võimaluste ja oskuste piires kultuuriliselt ja keeleliselt saksa eliidile orienteerunud ees- ja väikelinnade elanikud.

Uuri ja vaata lisaks

Kala, T. 2004. Keeled ja nende kõnelejad keskaegses Tallinnas: edenemine või taandareng? – Tuna, 2, 8–22. Rahvusarhiiv, Tallinn. 

Kala, T. 2010. Keskaegse Tallinna väikekorporatsioonid ja nende usuelu normatiivsed vormid – Tuna, 2, 6–24. Rahvusarhiiv, Tallinn. 

Strenga, G. 2020. Turning transport workers into Latvians? Ethnicity and transport workers’ guilds in Riga before and after the Reformation. – Journal of Baltic Studies, 21/1, 61–83. Uppsala. 

Süvene

Johansen, P. 1973. Deutsch und undeutsch im mittelalterlichen und frühneuzeitlichen Reval, Köln. 

Kala, T. 2019. Tallinna ajalugu. I, 1561. aastani. Tallinna Linnaarhiiv, Tallinn.

Kala, T. 2012. The Position of Estonian Language in Religious Life from the Middle Ages to the First Half of the Eighteenth Century: Pastor Heinrich Christopher Wrede’s (1691–1764) Texts. – (Toim.) Konrad Maier. Nation und Sprache in Nordosteuropa im 19. Jahrhundert. Wiesbaden: Harrassowitz . (Veröffentlichunge des Nordost-Instituts; 9).

Kala, T. 2016. Deutsch und Undeutsch in Livland im 16. und 17. Jahrhundert. Sprachengebrauch und -bezeichnung im frühneuzeitlichen Livland nach kirchlichen Quellen aus Reval (Tallinn). – Jahrbuch des Vereins für niederdeutsche Sprachforschung. Wachholtz Murmann Publishers.

Selart, A. 2014. Non-german Literacy in Medieval Livonia. - Uses of the Written Word in Medieval Towns: Medieval Urban Literacy II. Brepols Publishers, Turnhout. 

Kategooriad: