Suured kiviehitised on siinset maastikku ilmestanud sajandeid. Kirikute ehitamisega seotud muistendid on paljuski rahvusvahelise sisuga ja neid räägiti veel 20. sajandilgi. Mõned nüansid on siiski ka kohaliku algupäraga ning mugandused lisavad lugudele usutavust.
Kirikute puhul lähevad käibele lood, mis põhinevad juba varasematel uskumustel. Tavaline on lugu kiriku kohavalikust härgade abiga. Sisult on siin tegemist eelkristliku võttega õige paiga leidmiseks, nagu ka sõelaga veekandmine mõnes kirikumuistendis. Luterluse kaudu meieni jõudnud pärimuses pole kuigivõrd juttu pühakute imetegudest ega pühadusest, näiteks peetakse kiriku nimipühaku nime hoopiski sissemüüritu – muistendites sageli esineva niinimetatud võtmehoidja - nimeks.
Teine on olukord õigeusklikul Setomaal, kus sakraalehitistest motiveeritud pärimus on religioosne, teispoolsusega seotud. Näiteks tsässona lõhkujat võib tabada üleloomulik karistus. Setomaal on mitmed looduslikud pühapaigad integreeritud kristlikku pärimusse (nt Miikse Jaanikivi). Maakabelite ja külakirikute asemeid mainitakse pärimuses rohkem 16.–17. sajandil Poola võimu alla kuulunud Lõuna-Eestis, kus katoliiklus püsis kauem. Iseäranis Lõuna-Eestis on lahkunutega seotud uskumuste tõttu kardetud ka keskaegseid külakalmistud ning kirikuid ümbritsevaid surnuaedu, kus on nähtud erinevaid nägemusi.
Kuigi muistised pärinevad keskajast, ulatub uskumuste või muistendi süžeede algupära arvatavasti muinasaega. Peamiselt Põhja-Eesti pärimuses on säilinud teateid munkadest ja nunnadest, keda kujutatakse rahvajuttudes kirikute, kloostrite ja maa-aluste teede ehitajatena, teinekord aga sarnaselt muinashiidudega kive viskamas või kandmas.
Pühasid allikaid, kive või hiiekohti kirjeldavas pärimuses ei ole katolikuaegsel kristlikul kihistusel 19.-20. sajandi luterlikus Eestis enam olulist rolli. Vaid mõni üksik looduslik objekt on Eestis seostatav kristlikus mõttes sakraalse motiiviga või pühakunimega. Näiteks on süvendeid kivil tõlgendatud mõnel juhul Jeesuse jälgedena. Mõnikord on kasutatud pühapaikadest rääkides kristlikus leksikas juurdunud termineid (nt hiiekirik, altar, palvetamine, ristimine).
