Liigu edasi põhisisu juurde

Esiaeg

9000 eKr – 1225 pKr
9000 eKr – 1225 pKr

Eesti muinasaja kümnesse aastatuhandesse mahub väga palju sündmusi ja protsesse, mis on korduvalt muutnud meie maa elanikkonna etnilist kooslust.

Esimesed inimesed saabusid Eesti aladele mõni tuhat aastat pärast mandrijää sulamist, kui siinne kliima ja looduskeskkond olid muutunud asustuskõlbulikuks ja elatist pakkuvaks. Uute inimeste aeglane, kuid järjepidev sisseränne jätkus veel mitmeid sajandeid ja isegi aastatuhandeid. Millist keelt nad rääkisid, ei ole teada – nagu seegi, kas neid keeli tänase Eesti alal oli üks või mitu. Vana DNA uurimus osutab nende põlvnemisele Euroopa läänepoolsetest paopaikadest.

Varaneoliitikumis, u 3900 eKr, jõudis Eestisse ja lähematele naabermaadele uus sisserändajate laine, seekord hoopis ida poolt ja koos nn tüüpilise kammkeraamikaga. Varasem etnogeneesiuurimus pidas just neid läänemeresoomlaste kõige kaugemateks esivanemateks meie maal, kuid täna ollakse sellest seisukohast loobutud. Me tegelikult ei tea nende keele kohta midagi. Tubli tuhat aastat hiljem, u 2800 eKr, jõudis Eestisse uus rühm sisserändajaid. Nemad kasutasid venekujulisi sõjakirveid ning valmistasid nöörkeraamikat. Tõenäoliselt oli tegu (loode)indoeuroopa algkeelt kõnelenud inimestega. Mõlemad rühmad elasid kõrvuti ligi tuhatkond aastat, enne kui nad kiviaja lõpul minetasid endile iseloomulikud kultuuritunnused, nii kamm- kui ka nöörkeraamika.

Üleminekul pronksiajale tabas tänase Eesti, Põhja-Läti ja Soome alasid sügav demograafiline kriis. II aastatuhande viimasel veerandil eKr saabus Eesti rannikuvöötmesse maaharijaid-koloniste kas Skandinaaviast või Läänemere lõunarannikult, osalt ka Dnepri suunalt. Neid ei olnud palju, nad rajasid püsipõlde ning matsid oma surnuid kivikirstkalmetesse. Tõenäoliselt kõnelesid nad mingit indoeuroopa (nt muinasgermaani) keelevormi. Mõnisada aastat hiljem hakkas Baltikumi saabuma aga uusi sisserändajaid ida poolt, Volga-Oka aladelt, kes tõid siia ka uudse materiaalse kultuuri ja uue kalmevormi – tarandkalmed. Sealt alates võime jälgida kultuuri ja rahvastiku sidusat ja järjepidevat arengut kuni ajaloolise ajani välja, seda nii arheoloogia kui ka geneetika andmetel. Tõenäoliselt on selle perioodi jooksul olnud pidev ka keeleline areng, mistõttu võimegi läänemeresoomlaste ajaloo Läänemere ääres viia tagasi just nimetatud sisserändesse, mis algas umbes 3000 aastat tagasi.  

Need olid kõige olulisemad rahvastikualased protsessid, mida käesolevas koguteoses lähemalt analüüsitakse. Usutavasti toimus aga väiksemaid muutusi ja sündmusi veel palju teisigi, mille avastamine ja lähem uurimine seisab alles ees.