Liigu edasi põhisisu juurde

Kohanimed

1225–1500
  • Kultuur
    Keskaeg

Vaadeldava ajavahemiku silmapaistvaim nimeallikas on Taani hindamisraamat (Liber Census Daniae, LCD), mida dateeritakse tinglikult aastaga 1241, kuid mille lähteandmed pärinevad varasemast ajast. LCD-s on mainitud umbes 490 Harju- ja Virumaa asulat, neist üle 450 on suhteliselt kindlalt lokaliseeritavad ning üle 420 nime oli veel 20. sajandi alguses rahva mälus säilinud. Järgmistest sajanditest  puuduvad pikemad nimekirjad, eri allikatest leiab peamiselt kihelkonna- ja mõisanimesid. Eriti lünklik on Lõuna-Eesti kohanimeainestu. Vanimad linnasisesed kohanimed käivad Tallinna kohta. Üksikuid kohti on nimetatud 13. sajandist, näiteks 1283 Haryenpe (Härjapea allikas), ja tänavanimesid 14. sajandist: 1312 mons arenae (hilisem Brookusmägi), 1313 forum ’turg’ (praegu Raekoja plats), 1327 vicus institoris ’kaubitsejate tänav’ (praegu Kullassepa tänav). 

Selle perioodi asustuse ja Põhja-Eesti kohanimede põhjalikem uurija oli Paul Johansen, kelle koostamisel ilmus 1920.–1930. aastatel mitu Tallinna allikpublikatsiooni, aga kelle tähtteoseks sai LCD seni üksikasjalikem analüüs (1933). Hiljem on ta avaldanud Tallinna ja rootsi asustusega seotud monograafiaid (jn 1). 

Taani hindamisraamat Matthias Johann Eiseni kommentaaridega.
Joonis 1. Taani hindamisraamat Matthias Johann Eiseni kommentaaridega (M. J. Eisen, Digari digitaalarhiiv).

Tollaste kohanimede kirjapanekud dokumenteerivad kõige detailsemalt keele enda arengut, sest eestikeelseid pikemaid tekste sellest ajast on väga vähe. Nii saame LCD ja teiste selleaegsete kirjapanekute põhjal järeldada, et sisekadu ei olnud 13. sajandi esimesel poolel  eesti keeles veel alanud (Kuckarus "Kukruse"), lõpukadu oli toimumas (1212 Worcegerrewe ’Võrtsjärv’; Sonorm ’Soonurme’), omastava käände n-lõpp oli enamasti säilinud (Hergænpæ ’Härjapea’) jne. Mõistagi tuleb seejuures arvestada, et kirjapanijate emakeel ei olnud eesti keel ja neil võis olla oma arusaam eesti nimedest, näiteks võis soov leida nimedele nimetavakäändeline kuju viia vahel ebausutavate lühendusteni (1234 Emihoch ’Emajõgi’). Kohanimede kirjapanekutel on ka tendents n-ö kivistuda ehk vormilt mitte enam muutuda, kuigi tegelik hääldus võib olla teisenenud. 

Detailsem ja kogu Eestit kattev pilt kohanimistust tekib alles 16. sajandil, kui pärast Liivi sõda uued maavaldajad (Poola, Rootsi, Taani) soovisid põhjalikku inventuuri nende kätte langenud varandustest ja alustasid revisjone. 

Uuri ja vaata lisaks

Süvene

Johansen, P. 1933. Die  Estlandliste des Liber Census Daniae. Kopenhagen, Reval.

Johansen, P. 1951. Nordische Mission, Revals Gründung und die Schwedensiedlung in Estland. Stockholm. 

Johansen, P. & von zur Mühlen, H. 1973. Deutsch und Undeutsch im mittelalterlichen und frühneuzeitlichen Reval. Köln, Wien.

Pajusalu, K., Hennoste, T., Niit, E., Päll, P., Viikberg, J. 2020. Eesti murded ja kohanimed (3. trükk).

Kategooriad: