Liigu edasi põhisisu juurde

Rahvausund lähiajal

1850–1920
  • Kultuur
    Lähiaeg

Eesti rahvausundi üks tunnusjooni on usk paljude vaimude ja haldjate olemasolusse, kellel puudub selge omavaheline alluvusvahekord. Siinse rahvausundi esindajatel pole ka kujunenud hierarhilist juhtimismudelit ega lähtuta ühest ülimuslikuks peetud pühakirjast, vaid iseloomulik on teadmuse mitteorganiseeritud levimine, mis vaadeldaval ajastul toimus valdavalt suuliselt.  

Perioodil 1850–1920 on rahvausundi puhul täheldatav mitmekesistumine: juba võib märgata lugemisharjumuse laialdasemaks muutumise ja trükisõna levikuga seoses massimeedia mõju ja linliku kultuuri elementide omaksvõtmist. Usundilistesse juttudesse jõuab kohati ajalehtede moraliseeriv alatoon, mis manitseb hoiduma „pimedast ebausust“ ja taunib alkoholitarbimist, samuti kohtab uute vaimsete õpetuste peegeldusi (nt spiritism, selgeltnägemine). Endiselt on aga usundi üks põhikomponente maagia, mille liikidest joonistuvad enim välja kaitse-, ravi-, armu, ende- ja ennustusmaagia. 19. sajandi teiseks pooleks olid küll vähemasti suuremates keskustes apteegid, kuid koduse ravi ja haigusennetuse põhirõhk oli jätkuvalt pärimuslikel, sh usundilistel teadmistel, ning tavaline oli ka pöördumine külatarkade-ravitsejate poole. Massiliselt on arhiiviüleskirjutusi kaitsemaagia (nt kaitseesemed, -loitsud, -märgid, -rituaalid) kohta.  

Pühakohtade (pühad kivid, allikad, hiied, ohvriaiad jt) (jn 1), kohakaitsevaimude ja esivanemate hingedega seotud tõekspidamised näitavad  taandumistendentsi ja pärimusmaterjalis hakkab kohtama üha enam skeptilisi tõlgendusi. Vaatamata sellele säilitavad selle valdkonna uskumused siiski elujõulisuse sageli ka veel 20. sajandil. Kogemuslugusid kohtumistest üleloomulike olenditega (nt surnuvaimud, mets-, vee- ja koduhaldjad, kurat, painaja, kaitseolendid) ja kokkupuudetest nõidusega (nt kuri silm, kaetamine, kratitegemine, armumaagia, ennustamisrituaalid) on selle aja materjalis veel väga rikkalikult. 

Must-valge pilt veekogust.
Joonis 1. Ohvriallikas Siniallikas (ERM_Fk213_69).

Mõnevõrra väljenduvad vaadeldud perioodi rahvausundis piirkondlikud erijooned. Eelkõige on need märgatavad Eesti servaaladel. Slaavi mõjutustega setu alal Kagu-Eestis valitses näiteks viljakusjumal Peko (jn 2) kultus, aga ka pühakutega seotud uskumused. Osalt rootsimõjulisel läänerannikul ja saartel kasutati peremärke, mida kohtas küll ka Põhja-Eestis, eriti Saaremaal käidi õnne ja viljakust toovaks näärisokuks. Traditsiooniliste ülemereühenduste toel on põhjarannikul säilitatud Soome pärimusega ühiseid elemente nagu haldjauskumused ja hilissügisene jaguaja tähistamine. Peipsiveerel peeti jätkuvalt au sees vanausuliste traditsioone ja uskumusi – näiteks kommet kostitada rituaalse kaitse ja puhtuse eesmärgil külalisi ainult neile mõeldud toidunõudest. 

Kuju viljakusjumal Pekost
Joonis 2. Viljakusjumal Peko (ERM_Fk213_69)

Süvene

Hiiemäe, R. 2015. Maagiapärimusest Eestis: minevik ja tänapäev. Leander Petzoldt, Reet Hiiemäe. Maagia. Tekkelugu, maailmapilt, uskumused, rituaalid. EKM Teaduskirjastus; Eesti Folkloori Instituut, Tartu, lk 153–178. 

Loorits, O. 1990. Eesti rahvausundi maailmavaade. Perioodika. Tallinn

Paulson, I. 1996. Vana eesti rahvausk. Tartu. 

Valk, Ü. 1998. Inimene ja teispoolsus eesti rahvausundis. (Toim.) A. Viires, E. Vunder. Eesti rahvakultuur. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn

Kategooriad: