Eestisse oli pikema aja jooksul siirdunud naabermaade elanikke, kellest enamik assimileerus. Omaette kogukonnad püsisid äärealadel, näiteks rootslased Loode-Eestis ja vene vanausulised Peipsi ääres, mõningane hulk välismaalasi elas linnades.
Ülevaate 19. sajandi rahvastikust annavad kaks rahvaloendust Eesti- ja Liivimaa üheksas maakonnas (ilma Narva, Kreenholmi, Valga ja Petserimaata). 1881. aastal moodustasid kogurahvastiku 881 455 inimest, 790 455 eestlase kõrval elas siin 20 rahvust, sh 46 779 sakslast, 29 385 venelast, 5548 rootslast, 4153 lätlast, 3290 juuti (kokku 10,2%). Põhja-Eestis elas eri rahvuste esindajaid Lõuna-Eestist rohkemgi, mh 103 soomlast, 12 tšehhi, 4 itaallast, 2 ungarlast, 1 hollandlane (joonis 1).
1897. aasta rahvaloendus registreeris 958 351 inimest ja 42 emakeelt. Eesti keele kõrval (867 794) kõneles 38 375 vene, 33 362 inimest saksa, 6083 rootsi, 5470 läti, 3837 juudi, 1941 poola keelt (kokku 9,4%). Registreeriti ka välismaalased, näiteks 199 Taani, 114 Suurbritannia, 49 Šveitsi, 7 Türgi, 3 USA kodanikku.
Rahvaarv kasvas tasahaaval esimese maailmasõjani. Rahvastiku koosseisu mõjutasid eestlaste väljaränne ja Venemaalt saabunud ametnikud ning töölised. Seejärel olud muutusid. Ilmasõja lõpuks lahkusid Venemaale sõjatehaste töölised ning sõjaväelased. Samas elas 1918. aastal Venemaal u 230 000 eestlast, kellest suur osa pürgis tagasi kodumaale.
