Перейти к основному содержанию

1558. aastal puhkenud Vene-Liivimaa sõja eel võis Eesti ala rahvaarv ulatuda 300 000ni, kuid jõudis sealt edasi sügavasse madalseisu 17. sajandi esimesel veerandil, kui alles oli jäänud kõigest kolmandik rahvastikust.  Rahvaarvu kriitilise piirini jõudmise peamised põhjused olid pikalt kestnud sõjategevus ning 1602–1603. aasta katk ja näljahäda. Mõõnale järgnenud kiire rahvastiku juurdekasv oli võimalik tänu kõrgele loomulikule iibele ning sisserändele, mis hõlmas muuhulgas sõja eest pakku läinud kodupaikadesse tagasipöördujaid. Peaaegu sama tõsine demograafiline tagasilöök kordus vahemikus 1696–1711. Suur näljahäda (1696–1697), Põhjasõda (1700–1710/21) ja viimane katkulaine (1710–1711) jätsid rahvastikust alles 42,5%. Järgnes uus, aastast 1712 alanud rahvastiku järjepidev kasv, mis kestis 20. sajandi sõdadeni. Oma lõivu võtsid rahvaarvu kosumisest 18.–19. sajandil epideemiad, mida põhjustasid rõuged, düsenteeria, tüüfus ja koolera, aga ka leetrid, gripp ning isegi malaaria (nn halltõbi). (Jn 1)

Eesti ala võimalik rahvaarv 1550.–1858. aastatel esitatud tulpdiagrammina.
Joonis 1. Eesti ala võimalik rahvaarv 1550.–1858. aastatel (koostanud Sandra Sammler).

References

Vahtre, S. 2010. Rahvaarv ja rahvastiku koostis. Eesti ajalugu, V. Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani.  

Palli, H. 1997. Eesti rahvastiku ajalugu 1712–1799. 

Palli, H. 1996. Eesti rahvastiku ajalugu aastani 1712. 

Tarvel, E. 1992. Asustus ja rahvastik. Eesti talurahva ajalugu 1, 136–147.

Liiv, O. 1937. Rootsi aja majandusajalugu. Eesti majandusajalugu.

Vahtre, S. 1973. Eestimaa talurahvas hingeloenduste andmeil. Tallinn.

Categories: