Перейти к основному содержанию

Iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigis (1991) said suurest hulgast vene elanikest üleöö välismaalased, kes pidid tegema valiku, kuidas edasi. Suur osa lahkus, nii et venelaste arv vähenes 1990. aastatel 123 656 inimese võrra (26%). Osa jäi ning jagunes edaspidi juriidiliselt Eesti Vabariigi kodanikeks, Vene Föderatsiooni kodanikeks ja määratlemata kodakondsusega isikuteks (n-ö halli passi omanikeks). Levinuimaks kodakondsuse saamise viisiks on tavanaturaliseerumine, mis tähendab elamist riigis teatud aja ning keeleeksami sooritamist. 2021. aasta rahvaloendusel registreeriti Eesti kodakondseid 1 128 433, Venemaa kodakondseid 81 695 ja määratlemata kodakondsusega isikuid 66 592. Kaks viimast rühma on küll kahanenud (2011. aastal vastavalt 90 510 ja 85 961 inimest), ent sellest hoolimata kuulub veel 25,9% Eesti venelastest välismaalastena Venemaa kodanikkonda. 

Nii nagu enne teist maailmasõda, osalevad eestivenelased poliitilises elus ka praegu loiult. 1995. aastal läksid vene parteid Riigikogu valimistele valimisliidus, said kuus kohta ja lõid Riigikogu vene fraktsiooni, ent see lagunes 1996. aastal. Seejärel on osaletud eesti parteide liikmetena, eeskätt Keskerakonnas, Tallinna ja Ida-Virumaa omavalitsuste juhtimisel.      

1997. aastal õppis veel kolmandik õpilasi (67 345 last) venekeelses koolis. 2000. aastail algas üleminek osalisele eestikeelsele õppele gümnaasiumides ja täielik üleminek eestikeelsele õppele kõigis koolides on plaanis 2020. aastatel.  

1980. aastate lõpust on hakatud Eesti linnades looma vene kultuuriseltse, et neist kasvaksid kohalikud kultuurikeskused (jn 1). Need lootused pole siiski täiel määral täitunud. 1992. aastal asutatud Slaavi Haridus- ja Heategevusühingute Liit Eestis (tegutses 2008. aastani) koondas ligi 20 vene seltsi, rahvakoore, kooristuudioid ja korraldas arvukalt kultuurisündmusi, sh laulu- ja tantsupidu „Slaavi pärg“ (jn 2).  Kutselistest kollektiividest tegutsevad Vene draamateater ja 1997. aastal asutatud Eesti Vene Kirjanike Liit. Mõnda aega ilmusid ajakirjad Raduga (kuni 2006), Võšgorod ja Tallinn (kuni 2019), ajalehed Estonija (kuni 2004) ja Nedelja (kuni 2006),  veel tegutsevad venekeelsed Raadio-4 ja ETV+. Asi pole siiski üksnes keeles, sest suur osa Eesti venelastest elab Venemaa tendentslikus infoväljas (piltlikult: neil on Eesti külmkapp ja Vene televiisor). Alates 2023. aasta märtsist peatati suure osa Venemaa telekanalite edastamine Eesti territooriumil, ent neid saab vaadata nutiseadme rakenduse abil. Olgugi venelaste arv vähenenud 2021. aastaks 159 582 inimese võrra (33,6%), püsib nende emakeelsus üle 98%. Sellel võiks olla kaks põhjust. Esiteks on venelased üldiselt ükskeelsed (näiteks 1989. aastal kõneles neist vene keelt ainsa keelena 82,5%). Teiseks on vene keele oskus laiem, kui on vene emakeelega inimesi: 2021. aastal oskas seda Eestis 545 537 inimest, venelasi elas siin 315 252 inimest. Et vene keele kandepind ei väheneks, loodi 9. mail 1995 rahvuskultuuride ühenduste liit Lüüra, ühendamaks neid rahvusrühmi, kes ei pääsenud Eestimaa Rahvuste Ühendusse, sest nende liikmete seas polnud (piisavalt) Eesti kodanikke.  2018. aastal kuulus Lüürasse 38 algorganisatsiooni, sh ligi 20 eri rahvusrühma kultuurikollektiivi. (jn 3)

Valge suur Kultuurikeskuse hoone sammastega.
Joonis 1. Vene Kultuurikeskus Tallinnas (endine Laevastiku Ohvitseride Maja). Foto: Martin Siplane (Eesti Arhitektuurimuuseum EAM Fk 20 746)
Mitu inimest rahvuslikul peol. Esiplaanil sinises riietuses naine.
Joonis 2. Laulu- ja tantsupidu „Slaavi pärg 2020“ (allikas: Vikipeedia).
Õhtune pilt kirikust lumega.
Joonis 3. Tallinna Jumalaema Kiirestikuulja ikooni kirik Lasnamäel. Ehitatud 2013 (allikas: Vikipeedia).

Paljud venelased tajuvad oma erinevust võrreldes Venemaa venelastega, mis viitab nende oma subkultuuri, eestivenelaste väljakujunemise protsessile (isegi kui üle poole neist eesti keelt ei valda). Tulevikku silmas pidades on nad veendunud oma keele ja kultuuri püsimajäämises. Pidades rahvusliku identiteedi alahoidmist loomulikuks, on nad ühtlasi Eesti Vabariigi kodanikkonda integreerumise poolt. 

Read more

Koreinik, K., Tender, T. 2013. Eesti keeltest rahvaloendustel. – Emakeele Seltsi aastaraamat 59, 77–102. Tartu.

References

Berg, E. 1999. Peipsivenelased. – Eesti rahvaste raamat. Rahvusvähemused, rühmad ja killud. (Koost. ja toim. J. Viikberg). Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 361–366. 

Issakov, S.1999. Venelased. – Eesti rahvaste raamat. Rahvusvähemused, rühmad ja killud. (Koost. ja toim. J. Viikberg). Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 525–539. 

Jansen, E., Ruutsoo, R. 1999. Venestamine Eestis. – Eesti rahvaste raamat. Rahvusvähemused, rühmad ja killud. (Koost. ja toim. J. Viikberg). Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 540–560.  

Kirss, E. 1999. Kreekakatoliku kirik Eestis. – Eesti rahvaste raamat. Rahvusvähemused, rühmad ja killud. (Koost. ja toim. J. Viikberg). Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 256–263.

Külmoja, I. 1999. Vene keel Eestis. – Eesti rahvaste raamat. Rahvusvähemused, rühmad ja killud. (Koost. ja toim. J. Viikberg). Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 516–524. 

Ljagu, R., Serman, I. 2007. Rahvused Eestis. Venelased. (Toim. J. Hallas). Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus, Tallinn.

Morozova, N., Novikov, J. 2008. Isevärki Peipsiveer. Eesti vanausuliste folkloorist ja pärimuskultuurist. (Tõlk. Z. Lampmann, M. Kõivupuu). Huma, Tartu.

Venelased. – Eesti Regionaal- ja Vähemuskeelte Liit. Tutvustus. Tallinn-Keila, 2009, 47–53. 

Categories: