Перейти к основному содержанию

Eesti, Soome ja Läti vanematele kivi(kirst)kalmetele on üldiselt tunnuslik laibamatmine, kuid põletusmatmise tava ulatub samuti üllatavalt kaugele. Nii pärinevad vanimad põletusmatused Soome nn hiiukeristes umbes 14.–12. sajandist eKr ning umbes sama vanad on need ka Reznesi tüüpi kääbastes Väina (Daugava) alamjooksul. Eesti seni vanim põletusmatus Tõugu IIA kalmes on dateeritud ajavahemikku 1260–1025 eKr. Kui Soome ja Läti kalmetes kohtab pronksiajal põletusmatmist üsna sageli, siis Eesti kivikirstkalmetes jääb valdavaks laibamatmise komme.

Soome hiiukeristes kuuluvad vanimad hauapanused Skandinaavia pronksiaja II perioodi (1500–1300 eKr), Reznesi tüüpi kääbastes III perioodi (1300–1100 eKr) ja Eesti kivikirstkalmetes alles IV perioodi (1100–900 eKr). Kõikides nimetatud kalmerühmades domineerivad selles ajavahemikus Skandinaaviast (laiemalt läänepoolsest kultuuriruumist) toodud pronksesemed: Soomes on leitud kolm mõõka, mitu pistoda, kirvest, (habeme)nuga ja nööpi, samuti üks odaots. Eesti vanimatest kivikirstkalmetest on avastatud Skandinaavia päritolu pronksist habemenuge ja nuge, pintsette, nööpe jms, kuid mitte relvi. Lisaks nimetatule teatakse siit ka mõningaid ida- või kagupoolse päritoluga esemeid: lamespiraalseid ja koonusspiraalseid oimuehteid. Omapärase rühma eriti Põhja-Eesti kivikirstkalmete panuste hulgas moodustavad luust labidakujulise peaga ehtenõelad. Reznesi tüüpi kääbastest on leitud tulekivist nooleotsi, pronksist pintsette, habemenuge, spiraale, pronksist ja merevaigust nööpe jms.

Kui varase ja keskmise pronksiaja kivikalmetes ei esine keraamikat peaaegu üldse, siis hilispronksiaja kalmetes, eriti Eestis, on see väga sagedane. Leitud keraamika esindab vorme, mille algkodu võib olla Ida-Euroopa metsavöötmes Volga-Oka Moskva jõe piirkonnas (nn Tapiola edelarühm). Savinõud võivad esineda nii panustena kui ka märkidena muudest matmiskommetest (nt peietest). Lisaks keraamikale võib hilistest kivikirstkalmetest leida endiselt luunõelu, kuid vahel ka pronksist ja isegi rauast ehtenõelu ja käevõrusid, samuti on teada paar pronksist kaelavõru. Soome hilispronksiaja kalmetes relvi enam pole, küll on aga leitud pronksist kirveid, ehtenõelu, käe- ja kaelavõrusid, pintsette, habemenuge, üks kamm ja isegi kuldplekitükike. Põhja-Läti kivikirstkalmetes kohtab samasugust keraamikat nagu Põhja-Eestiski, lisaks on sealt leitud merevaigust nööpe, pronksist kaelavõru, vahel ka mõni rauast nuga ja odaots.  

Niisiis on enamik meie kivikalmete (sh laevkalmete) metallesemetest pärit lääne kultuuritraditsioonist, vaid vähesed on toodud ida või kagu poolt. Idapoolsete juurtega on aga alates 10.–9. sajandist eKr kalmetesse ilmunud keraamika.

Read more

Lang, V. 2007. The Bronze and Early Iron Ages in Estonia. – Estonian Archaeology, 3, 155–161. Tartu Ülikooli kirjastus.

Paavel, K. 2018. Eesti teine tutulus Viljandimaalt. – Tutulus 2017 (tagakaanel).

References

Граудонис Я. Я. (Graudonis, Ya. Ya.). 1967. Латвия в эпоху поздней бронзы и раннего железа. Начало разложения первобытнообщинного строя. Зинатне, Рига.

Latvijas PSR arheoloģija. Zinātne, Rīga, 1974.

Meinander, C. F. 1954. Die Bronzezeit in Finnland. – Suomen Muinaismuistoyhdistyksen Aikakauskirja, 54. Helsinki.

Salo, U. 1984. Pronssikausi ja rautakauden alku. – Suomen historia, I. (Toim.) E. Laaksonen. Weilin+Göös, Helsinki, 99–249.

Categories: