Перейти к основному содержанию

1921–1922 toimus perekonnanimede panek Petserimaal ja Narvatagusel, kus seni oli kasutatud eesnimele lisaks isanimesid ja/või vanaisanimesid. Rangelt jälgiti rahvust: setudele anti vaid eestikeelsed, venelastele soovi korral venekeelsed nimed. Palju kasutati liitsõnalist loodussõnavara (näiteks Aasalind, Mäekõiv). Kokku saadi 7500 nime, neist pooled venepärased. Nimepanekust kõrvalejäänutele anti ametlikud nimed 1936–1940.  

Perekonnanimede eestistamise eeskuju võeti Soomest, kus nimede soomestamine oli alanud 1906. Eestistamisest võtsid 1920–1934 osa vähesed entusiastid. Riigipöörde järel seati sisse soodsamad tingimused ning alustati propagandaga, et rahva tähelepanu poliitikalt mujale suunata. Tulemuseks oli kuue aasta jooksul (1935–1940) 195 000 perekonnanime muutjat (iga kuues elanik).  

Perekonnanimede eestistajatest 37% võttis oma nime soovitusnimestikust „Eesti nimi“. Eelistati säilitada vana nime esitäht (57% kordadest, enim r- ja l-alguliste puhul: 77%), uuel nimel soositi esitähena k-tähte (14%) ja 6–8-tähelist nime (69%). Ühel korral võetud nimesid oli 10%. Erinevaid nimesid võeti 15 500. Võõrapäraste nimede kandjatest umbes pooled eestistasid oma nime. (jn 1)

Kristjan Palusalu nime eestistamine.
Joonis 1. Üks tuntumaid perekonnanime eestistajaid oli hilisem (1936) olümpiavõitja Kristjan Palusalu (RA, ERA.76.4.2432:105)

Eesnimede eestistamine jäi tagasihoidlikumaks (umbes 30 000 nime muutjat), kuid üldine eesnimepilt oli perioodi lõpuks eestipärane. Ilmselt peeti eesnimede eestistamist vähemtähtsaks, sest erinevalt perekonnanimedest vahetus eesnimistu nagunii loomulikku rada pidi. 

Eestipäraste eesnimedena soovitati muistseid ja eesti sõnadest kunstlikult loodud nimesid, laenatud, aga eesti keeles hästi muganenud nimesid ning soome jt lähisugulaskeelist pärit nimesid.  

Aastaks 1920 olid naisenimed pigem eestipärased (Aino, Linda), mehenimed võõrapärased (Erich, Harry). 1920. aastatel hakkasid moodi tulema taas paari põlvkonna jooksul kasutusest kõrval olnud laennimed. 1930. aastate eesnimemood oli kahe moevoolu koosmõjul ajastule kohaselt eestipärane (1935): Maie, Aino, Milvi, Helgi, Maret, Rein, Ants, Vello, Kalju, Heino. 

Kui alates 1926. aastast kanti iga inimese andmed perekonnaregistrisse, kirjutati alusdokumentides (kirikuraamatutes) esinevad vanas kirjaviisis nimed (Juhhan, Marri, Leppik, Sallo) kandja soovil ümber uude kirjaviisi (Juhan, Mari, Lepik, Salu). Samas jäid paljud nimed vanasse kirjaviisi ning see kajastub nüüdseks ka häälduses. Perekonnaregistrite sisseseadmisega kaotati ka senised rööpnimed ehk ühel inimesel eri dokumendiliikides esinenud perekonnanimed.

Read more

Ernits, E. 2016. Uutest perekonnanimedest Eesti-Ingeris ja nende panekust 1922. aastal. Emakeele Seltsi Aastaraamat, 61, 60–79.

Henno, K. 2001. Emakeele Selts nimede eestistamise käivitajana. Keel ja Kirjandus, 2, 73–79. 

Must, Aadu. Onomastika. Eestlaste perekonnanimed  

Mägiste, J. 1936. Eestipäraseid eesnimesid. – Akadeemilise Emakeele Seltsi toimetised. 28.  Akadeemiline Emakeele Selts. Tartu

Mürk, M., Tennassilm, H. 2017. Käokuld, Kusnetsov, Koivune – perekonnanimede panemisest Setomaal ja Eesti Ingeris. Rahvusarhiivi ajaveeb.  

Nimede muutmise otsused 

Puss, F. 2020. Muuga või Kersna? Eesti rööpsete perekonnanimede teke ja kadu. – Eesti ja soome-ugri keeleteaduse ajakiri, 11, 1, 43−85. 

Puss, F. 2021. Kakasonist Kaljulaks. Perekonnanimede eestistamise andmebaasi analüüs. Keel ja Kirjandus, 8−9,  797−818. 

Saarelma-Paukkala, M., Hussar, A. 2020. Marja ja Veikko, Sirje ja Aare – omakeelsed nimed Soomes ja Eestis 19. sajandist tänapäevani. Eesti ja soome-ugri keeleteaduse ajakiri, 11, 1, 105−129.

Raun, T. U. 2012. The movement to Estonianize surnames in interwar Estonia. Acta Historica Tallinnensia, 18, 1, 97–107. 

Riigi Teataja Lisa 

References

Aabrams, V. (ilmumas). Seto perekonnanimed. Setomaa koguteos. 

Hussar, A. 2021. Emakeele Selts ja isikunimede eestistamine. Emakeele Selts 1920–2020. (Koost) J. Valge. Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Selts, 370–388.  

Must, A. 2000. Eestlaste perekonnaloo allikad. Ajaloo­kirjanduse Sihtasutus Kleio. Tartu 

Categories: