Перейти к основному содержанию

1830. aastail lõppenud üldine perekonnanimede panek muutis senist nimesüsteemi. Seni oli kasutusel omastavaline lisanimi (-nimed) + eesnimi, näiteks Sepa Jaani Mart), asemele tuli nn lääne nimesüsteem (eesnimi + perekonnanimi), näiteks Mart Sepp. Talurahvas võttis perekonnanimed pikkamisi omaks, kuigi maal kasutatakse tänapäevalgi vana süsteemi. Omaksvõttu võis toetada nimede kutsumine priinimedeks ehk seostamine priiusega, samal ajal kasutati nende kohta ka sõna väärnimi või liignimi, mis viitab vastumeelsusele, üleliigsusele. Nt Schwarzi ja Lossiuse eesti keele õpikus 1852 on toodud sünonüümsetena „väärnimi ehk liignimi, priinimi ehk sugunimi“ (jn 1).  

Väljavõte vanast raamatust.
Joonis 1. Lühhikenne öppetus öigest kirjotamissest (autorid: Johann Georg Schwartz, Eduard Friedrich Lossius) (DIGAR digitaalarhiiv).

Saksakeelsed nimed lihtsustusid rahvasuus ning see kajastus aja möödudes ka dokumentides (Altdorf > Altov). Suhteliselt sage oli rööpnimede kasutamine, mis tähendas, et üks nimi oli mõisa- ja valladokumentides ja teine kirikuraamatutes. Mõnes mõisas võis nimede selline kasutamine ulatuda kolmandiku või pooleni kõikidest nimedest.  

Paljud perekonnanimed, eelkõige halvakõlalised, hääbusid kandjate kadumise (eelkõige alamkihtide väiksemad perekonnad) või ka muutmise tõttu. Valikuuringu järgi hääbus 1900. aastaks 63% halva (nt Koer ja Limukas) ja vaid 30% positiivse kõlaga nimedest (nt Kuningas ja Ilus). Mõlemat sorti nimed muutusid aga saksastades, seda nii otsetõlkimise kaudu (Kask > Birk) kui ka saksapäraseid lõppe lisades (Tani > Tanneberg). Nime saksastamine kaasnes reeglina sotsiaalse positsiooni tõusuga, eelkõige maalt linna asudes. Rahvuslik ärkamisaeg nähtavasti aeglustas nimede saksastamist. 

19.‒20. sajandi vahetusel toimus eesti eesnimetarvituses murrang. Siis vahetus  16. sajandil ülekaalu saanud kristlikku päritolu laennimede kasutus tänapäevase nimekasutuse vastu. Üleminekus oli piirkonniti suuri erinevusi, esirinnas oli Tartu ja Tartumaa, Lääne-Eestis püsis nimekasutus veel pikka aega alalhoidlik.  

Esmalt vahetusid sünnimeetrikas laennimed nende võõrapäraste vastete vastu (nt Ann > Anna, Juhan, Jaan > Johannes). Nende kõrval hakati kergemini omaks võtma eestlaste jaoks päris uusi võõrapäraseid eesnimesid (nt Asta, Olga, Elmar, Evald) (jn 2).

Oranž tabel laennimedest ja võõrapärastest nimedest.
Joonis 2. Laennimede vahetumine võõrapäraste nimede vastu (joonis Sandra Sammler ja Annika Hussar).

1880. aastatel hakati rahvusliku liikumise tuules soovitama omakeelseid nimesid. Populaarsemate naisenimede hulka jõudsid sajandivahetuseks Linda ja Salme, ent omanimede kõrgaeg saabus alles 1930. aastatel, mehenimekasutuses pärast teist maailmasõda.  

20. sajandi alguskümnenditel oli eestlaste eesnimistu võrdlemisi võõrapärane, sisaldades näiteks nii saksa, vene kui ka inglise keelest laenatud nimesid. Samas kasvas eesti nimede kasutus. 

See tähendas, et paari põlvkonna jooksul muutus eestlaste eesnimekasutus täiesti. Nii on 19. sajandist alates eestlastele omane võtta kergesti kasutusele uusi eesnimesid, olgu need siis eesti või võõrast päritolu.

Read more

Hussar, A. 2015. Eestlaste eesnimed 1900. aastal. – Emakeele Seltsi aastaraamat 60, 51–73.

Hussar, A. 2020. Milline on eesti nimi? Ühe minuti loeng.

Must, H. 1965. Trends in Estonian name-giving from 1900 to 1945. – Names: Journal of the American Name Society 12, 42–51.

Puss, F. 2020. Muuga või Kersna? Eesti rööpsete perekonnanimede teke ja kadu. – Eesti ja soome-ugri keeleteaduse ajakiri, 11, 1, 43−85.

Puss, F. 2021. Koer või Kuningas? Eesti perekonnanimede püsivusest. – Emakeele Seltsi aastaraamat, 66,  204−239. 

Puss, F. 2021. Eesti talupojad said topeltnimed mõisa ja kiriku hõõrumise tõttu. ERR Novaator.  

Puss, F. 2021. Limukas või Kuningas? Eesti perekonnanimede püsivusest. Videoettekanne. 

 

References

Roos, E. 1962. Eesti eesnimede ajaloost XIX ja XX sajandi vahetusel. –  Keel ja Kirjandus 7, 412–421.