Läänemeresoome varajasse algkeelde tekkisid esimesed murdeerinevused juba enne 500 eKr; need erinevused suurenesid 500 eKr–200 pKr, seda ajajärku nimetatakse kesk-algläänemeresoome perioodiks. Esimesena eristus läänemeresoome keeleühtsusest sel ajal lõunaeesti hõimukeel. Järgmisena eristus liivi keel, seejärel põhjaeesti, vadja, (lääne)soome, karjala ja vepsa hõimukeel.

Läänemeresoome algkeelt kõneldi peamiselt Eesti ja Põhja-Läti aladel Väina (Daugava) jõest Soome laheni. Ranna-läänemeresoome keelt räägiti Balti ala põhjapoolsetel randadel, kus see lahknes edasi Soome lahe ja Liivi lahe läänemeresoome keeleks. Sisemaa läänemeresoome keelt kõneldi ranna-läänemeresoomest kagu ja ida pool, piirkonnas, mis vastab suuresti hilisemale lõunaeesti keelealale.

Muistsetest balti keeltest võeti laensõnu juba läänemeresoome varajasse algkeelde, nende tulek lõppes kesk-algläänemeresoome perioodil. Balti laenude tuleku ajal oli läänemeresoome algkeel veel suhteliselt ühtne. Seda näitab asjaolu, et balti laenud esinevad enamasti kõigis läänemeresoome keeltes.

Kesk-algläänemeresoome perioodil tugevnes Lääne- ja Põhja-Eesti aladel kontakt esigermaanlastega, kelle muinasgermaani keel mõjutas mitmete ranna-läänemeresoome keelerühma erijoonte kujunemist. Muinasgermaani keelest laenati näiteks kalandus- ja maaviljelussõnu (mõrd, noot, põld); teisenes ka ranna-läänemeresoome häälikusüsteem (näiteks kadusid afrikaadid: *pučki > putk; jn 1).

Sellest arengust jäid kõrvale lõunaeestlased ning osaliselt ka liivlased.