Перейти к основному содержанию

Läänemeresoome etnogeneesi seisukohalt on üks võtmetähendusega muistiseliike varased tarandkalmed. Kui varem arvati, et nelinurksed tarandid arenesid välja varasematest kivikirstkalmetest – kas kirstu suurendamise teel või ümmarguse ringmüüri muutmisega nelinurkseks –, siis täna võib väita, et tegu oli täiesti uue kalmetüübiga, mis ilmus paralleelnähtusena kivikirstkalmete kõrvale. Selle kalmetüübi eeskujuks oli nähtavasti nn surnumaja, mis idapoolsete soomeugrilaste juures on endast kujutanud pikaaegset ja laialt levinud kalmevormi. Läänemere-äärsed tarandkalmed erinevad nimetatud surnumajadest selle poolest, et on ehitatud tervenisti maa peale ning valmistatud kividest – need on jooned, mis seostavad varaseid tarandeid kohalike kivikirstkalmetega. Matmiskambrite – tarandite – iseloom, suurus ja paiknemine on aga samasugune nagu surnumajadel. Kas varased tarandid olid ka katustatud, ei ole enam võimalik kindlaks teha. Meie ajaarvamise alguses arenes varaste tarandkalmete ühest alarühmast välja nn tüüpilise tarandkalme vorm.

Lisaks päritolule viitab varaste tarandkalmete idapoolsetele seostele ka osa leiuainesest, eriti keraamika, ning sinna maetute vana DNA andmestik. Mõne kalme matuste hulgas on õnnestunud avastada ka esimese põlve sisserändajaid.

Varaste trandkalmete levik ja kronoloogia 

Kuna varased tarandkalmed ei erine enne kaevamisi väliselt palju teistest kivikalmetest, siis pole võimalik määratleda nende levikut täies ulatuses. Seniste väljakaevamistega tuvastatud varased tarandkalmed levivad eeskätt rannikulähedases vööndis: Põhja- ja Lääne-Eestis, Saaremaal ja Muhus, Lõuna- ja Edela-Soomes, Kesk-Rootsi idaosas (Mälari piirkonnas), Kuramaal ja Põhja-Lätis ning Isuri platool. Mõni võimalik kalme sisemaal (Nava, Salenieki) on rajatud alles eelrooma rauaaja lõpus.

Oma ehituselt võib varased tarandkalmed jagada mitmesse rühma: Kurevere (väikesed ebakorrapärased tarandid ümber varasema kivikirstkalme, jn 1, 2), Kõmsi (erisuurused tarandid ja kirstud ebakorrapäraselt mitmes reas, jn 3, 4) ja Poanse tüüpi (ühesuurused tarandid ühes sirges reas) ning varased ühetarandilised kalmed. Matmisviis ning hauapanuste iseloom on aga ühised kõikidele nendele kalmerühmadele, tehes läbi ühesugused kronoloogilised astmed. Varaseimad tarandkalmed kuuluvad luustike radiosüsinikudateeringute põhjal ajavahemikku u 800–500/400 eKr. Kuna selle ajastu radiosüsinikudateeringutel on pikad kalibreerimisraamid, siis esialgu tarandkalmete ilmumist täpsemalt määratleda ei saagi. Nendes vanimates tarandkalmetes on surnud maetud põletamata ning enamasti ilma panusteta; üksikjuhtudel on kaasa pandud savinõusid (nt Ilmandu), kuid vahel kohtab ka rikkalikult ehitud matuseid (Võhma Tandemägi). Järgmise kronoloogilise rühma moodustavad tarandkalmed panustega 5.–3. sajandini eKr; ka siis on enamasti tegu laibamatustega. Hilise eelrooma rauaaja (3. sajand eKr – 1. sajand pKr) tarandkalmete hauapanused on varasematest palju arvukamad, tüüpilisteks leidudeks karjasekeppnõelad, õhukesed raud- ja pronkskäevõrud, noad jms. Sel ajal levis ulatuslikumalt põletatult matmise tava. 

Kurevere kalme.
Joonis 1. Kurevere kalme. Joonis H. Vaab, teostus J. Ratas.
Kurevere kalme plaan.
Joonis 2. Kurevere kalme plaan (teostus Jaana Ratas).
Kõmsi kalme. Must-valgel pildil tarandkalmed.
Joonis 3. Kõmsi kalme.
Kõmsi kalme plaan.
Joonis 4. Kõmsi kalme plaan.

Varaste tarandkalmete kultuuriline taust

Varaste tarandkalmete esemeleidudes heiastuvad kultuurikontaktid ja nende dünaamika on huvipakkuvad. Hilispronksiaja ja varase eelrooma rauaaja tarandkalmete hauapanused – massiivsed rauast ja pronksist käevõrud, nn Bräcksta tüüpi kaelavõrud, spiraal- ja rullpäised ehtenõelad – on ühesugused kõikjal Eesti, Soome ja Rootsi rannikualadel (esinedes Lätis vaid üksikjuhul), mis kõneleb nende piirkondade elanike tihedast vastastikusest läbikäimisest. Mainitud esemetüübid on kas Skandinaavia või Kesk-Euroopa algupära; raudkäevõrude puhul pole siiski välistatud ka Volga-Oka piirkond. Mõningaid seesuguseid esemeid on leitud ka hilistest kivikirstkalmetest, näidates mõlema kalmetüübi paralleelset kasutust. Keraamika – seal, kus seda varastes tarandkalmetes esineb – on aga valdavalt nn Ilmandu või Morby tüüpi, mis kujutavad endast uutel idapoolsetel mõjutustel kujunenud Tapiola edelarühma hilisemat arenguvarianti.

Hilise eelrooma rauaaja tarandkalmed on panuste poolest seevastu piirkondlikult erinevad. Eesti ja Läti kalmetes muutuvad väga levinuks karjasekeppnõelad, mis usutavasti pärinevad algselt kusagilt Dnepri jõgikonnast, samuti lusikakujuliste otste ja spiraalse keskosaga oimuehted (jn 5). Viimased kujunevad välja ilmselt kohapeal, kuid algne impulss tuli ida poolt. Eriti Ranniku-Eesti kalmetes kohtab sageli otsest importi Volga-Oka aladelt, mis siinses ainelises kultuuris järgnevalt siiski ei kodunenud. Lääne- ja loodepoolse Eesti tarandkalmetes levis laialdaselt nöörornamendiga keraamika, Tallinna ümbruse kalmetes selle kõrval ka kammornamendiga keraamika. Mõlema puhul on oletatud kontakte Läänemere lõunaranniku elanikega. Nii mainitud esemetüübid kui ka keraamikaliigid jäävad aga hilisel eelrooma rauaajal peaaegu et võõraks nii Soomes kui ka Kesk-Rootsi idaosas (teatakse vaid üksikuid vastavaid leide, kuid seni mitte kalmetest).

Lusikotstega oimuehted
Joonis 5. Lusikotstega oimuehted.

Seesugune areng viitab asjaolule, et eelrooma rauaaja keskpaiku on toimunud olulised muutused seni suhteliselt ühtse kultuuriareaali sees: suhtlus üle Soome lahe ja Läänemere on hoomatavalt vähenenud. Selle tulemusena ei jõudnud uuendused ainelises kultuuris, mis Eestisse ja Põhja-Lätti levisid nii ida kui ka lõuna poolt, enam ei Soome ega ka Kesk-Rootsi rannikule. Kas see protsess oli kuidagimoodi seotud just samal ajal Eestis ja Lätis rajatud arvukate uute kindlustustega linnamägedel, ei ole veel uuritud.

Varastesse tarandkalmetesse maetud inimeste vana DNA

Lehti Saag, Kristiina Tambets, Valter Lang

Eesti varajase rauaaja elanikkonnast on vana DNA abil seni uuritud Ilmandu, Kunda, Kurevere, Poanse ja Võhma Tandemäe tarandkalmetesse maetud üheksat indiviidi ning ajaliselt ja geneetiliselt sobitub samasse perioodi ka üks Loona kivikirstkalme matus (viide). Lisaks on kaasatud viis indiviidi Ingerimaa kahest tarandkalmest (Kerstovo ja Malli), mis kuuluvad meie ajaarvamise järgsetesse esimestesse sajanditesse.

Tarandkalmetesse maetute geenipärand on juba väga sarnane tänaste eestlaste omaga. Mõlema inimrühma kujunemisel on sarnaselt varem elanud nöörkeraamikute ja pronksiaegsetesse kivikirstkalmetesse maetutega mänginud suurt rolli kolmest põhilisest allikast lähtunud migratsioonilained, mille mõjust saab aimu nende pärandiga seostatavate eellaskomponentide kaudu uuritavate indiviidide genoomis. Need pärinevad Euroopa küttidelt-korilastelt, Lähis-Ida päritolu varajastelt põlluharijatelt ning Ida-Euroopa stepivööndi rändrahvastelt. Varasemate Eesti elanikega võrreldes võib tarandkalmete indiviidide geenipärandist leida muude eellaskomponentide kõrval esmakordselt sellise „lisandi”, mis saabus siinsetele aladele tõenäoliselt koos suhteliselt hiljutise rändelainega idast. See uus eellaskomponent on täna tavaline Siberi põlisrahvaste seas (viide). Uue komponendi osakaal ei ületa genoomis küll 5%, kuid on tähelepanuväärne, et selle lisandumist võib seostada eelkõige meeste vahendatud mõjudega: kolmandikul uuritud tarandkalmete meestest oli Y kromosoom selgesti idast pärit (nn N3 tüüpi). Niisugust komponenti lääne- ja lõunaeurooplastelt seni leitud pole.

Tarandkalmetesse maetud rauaaegsed Eesti elanikud sarnanevad tänapäeva eestlaste ja teiste põhjaeurooplastega ka selle poolest, et nende hulgas on levinud heledate juuste, silmade ja naha ning laktoositaluvusega seotud geenivariandid, mis õigupoolest jõudsid kõrge sageduseni juba pronksiajal (viide).

Read more

Kriiska, A. Lang, V., Valk, H., Tambets, K., Saag, L. & Metspalu, M. 2019. Vana DNA – uus sõnumitooja Eesti rahvastiku ajaloo kohta. – Tutulus 2018, 5–8.

Lang, V. 2007. The Bronze and Early Iron Ages in Estonia. – Estonian Archaeology, 3. Tartu University Press.

Saag, L., Laneman, M., Varul, L., Malve, M., Valk, H., Razzak, M. A., Shirobokov, I. G., Khartanovich, V. I., Mikhaylova, E. R., Kushniarevich, A., Scheib, C. L., Solnik, A., Reisberg, T., Parik, J., Saag, L., Metspalu, E., Rootsi, S., Montinaro, F., Remm, M., Mägi, R., D’Atanasio, E., Crema, E. R., Díez-del-Molino, D., Thomas, M. G., Kriiska, A., Kivisild, T., Villems, R., Lang, V., Metspalu, M., Tambets, K. 2019. The arrival of Siberian ancestry connecting the Eastern Baltic to Uralic speakers further east. – Current Biology, 29/10, 1701–1711.

References

Aasala, A. 2002. Kõmsi tarandkalmed. Seminaritöö. (Käsikiri Tartu Ülikooli arheoloogia osakonnas.)

Lang, V. 1987. Tallinna ümbruse tarandkalmed. – Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised.

Lang, V. 1995. A Pre-Roman tarand-grave and late medieval fossil fields of Ilmandu, NW Estonia. – TATÜ, 44/4, 429–436. Ühiskonnateadused, 36/2, 190–206.

Lang, V. 2000. Keskusest ääremaaks. Viljelusmajandusliku asustuse kujunemine ja aereng Vihasoo–Palmse piirkonnas Virumaal. MT, 7.

Lang, V. 2018. Läänemeresoome tulemised. – Muinasaja teadus, 28. Tartu Ülikooli kirjastus.

Lõugas, V. 1972. Lääne-Eesti rahvastiku kultuurist rooma rauaajal. – Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateadused, 21/2, 163–175.

Lõugas, V. 1977. Ausgrabungsergebnisse eines Steingräberfeldes von Kurevere. – TATÜ, 26/1, 48–52.

Lõugas, V. 1986. Die Bodendenkmäler der Zeitwende im Dorf Mäla (insel Muhu). – TATÜ, 35/4, 349–352.

Lõugas, V. (Лыугас, В.). 1988. Каменный могильник в дер. Выхма (о-в Сааремаа). – TATÜ, 37/4, 348–351.

Lõugas, V. (Лыугас, В.). 1989. Ресультаты раскопок Выхмаского каменного могильника (о-в Сааремаа). – TATÜ, 38/4, 328–331.

Mandel, M. 2000. Poanse tarandkalmed. – Eesti Ajaloomuuseum. Töid ajaloo alalt, II. Tallinn.

Moora, T. (Моора Т. ). 1974. Раскопки каменного могильника у с. Выхма в Северной Эстонии. – TATÜ, 23/1, 84–87.

Ots, M., Allmäe, R. & Maldre, L. 2003. Salvage excavations at the Võhma X tarand-grave and the Võhma I Corded Ware Culture settlement site. – AVE, 2002, 131–143.

Patrushev, V. 2000. The Early History of the Finno-Ugric Peoples of European Russia. (Studia Archaeologica Fenno-Ugrica, 1.) Oulu. 

Raadio Elmar “Maailmamix” (18.02.2018).

Raadio Kuku „Kukkuv õun” (26.05.2019).

Saag, L., Tambets, K. & Metspalu, M. 2018. Kust me tuleme? Demograafiline ajalugu eestlaste geenides. – Horisont 1/2018, 42–46.

Categories: