Перейти к основному содержанию

Koos kirjaoskuse leviku ning poliitilise, majandusliku ja ühiskondliku tegevuse arenguga tekkis vajadus vahetada kirjalikke sõnumeid. Kirjade saatmine hoogustus paberi kasutuseletulekuga 14.–15. sajandil. Kirjad liikusid vajaduspõhiselt, st ebaregulaarselt, vastavalt tähtsusele kas juhuslike reisijate või kulleriga. Sellega koos kujunesid vastavad teenistused, mis keskaja lõpul arenesid Euroopas suuri piikondi siduvaks kommunikatsioonivõrgustikuks. Keskajal oli kõigil suurematel institutsioonidel, nagu näiteks kirikul ja linnal, riigiorganite kõrval oma teadete edastamise teenistus. Näiteks oli kitsalt ühe organisatsiooni huve esindav sõnumite ja kirjade edastamise teenistus Saksa ordul ja Hansa liidul. Viimase kulleriposti kasutati hansapäevade kokkukutsumiseks ning kaubandus-poliitiliste teadete edastamiseks. Murrang Euroopa sidepidamises toimus 15. ja 16. sajandil, mil postikorraldus läks riigivõimu majandusliku, tehnilise ja poliitilise kontrolli alla. Samas võidi teatavaid postitrakte ja isegi -piirkondi aastamaksu eest eraisikutele välja rentida. 

Rootsi sidus end Euroopa postikorraldusega Gustav II Adolfi valitsusaja algul. Siis astuti esimesed sammud tervet riiki haarava posti- ja reisijateveo korraldamiseks, et tagada püsiv side riigi eri regioonide ja välismaaga. Eesti- ja Liivimaa vallutamisega tuli Rootsil asuda lahendama sõjavägede liikumisega tekkinud logistilisi probleeme. Ühenduse pidamiseks kindlustuste ja linnade vahel oli hädavajalik maanteede ja sildade ehitamine ja korrashoid. Teede hooldusega haakus posti ja kullerite vedu. Viimane puudutas ainult kuninglikku posti ja kuninglike passidega reisijaid. Varem oli kirjade edastamise kohustus  pandud kroonuvalduste pidajatele ja kroonutalupoegadele, ulatuslikult nõuti ka aadlitalupoegadelt küüdikohustuse täitmist. Eraisikud reisisid omal käel.  

Liivimaa kindralkuberner Johan Skytte 20. detsembri 1630. aasta küüdikorraldusega seati maanteede ääres Riiast Tartu kaudu Narva iga kolme miili tagant sisse küüdihobuste vahetamise punktid koos kõrtsiga, mis täitis võõrastemaja ülesannet. Linnadki pidid sisse seadma võõrastemajad, kust sai edasisõiduks hobuseid võtta. Eestimaa rüütelkond võttis 5. märtsil 1631 vastu sarnase postikorra , millega seati sisse postivedu Tallinnast Tartusse, Pärnu ja Narva. Kui Rootsis muutus 1636. aasta postimääruse tulemusel postivedu regulaarseks ja kujunes postiteede võrk Rootsist üle Soome Narva, ühendati emamaa postisüsteemi 1639. aastast ka Liivi- ja Ingerimaa. 1640. aastatel loodi kindel postiühendus Eestimaa kubermanguga. Tallinnast lähtuvalt kujunesid välja kommunikatsiooniliinid Tallinn-Rakvere-Narva või Tartu ja Tallinn-Pärnu-Riia, kus kindlatel aegadel liikusid postiratsanikud ja -kullerid ning teede ääres asusid postijaamad. Paika olid pandud postiveo rahastamise alused. Tallinnast oli võimalik meritsi edasi liikuda Soome ja Rootsi, Narvast mööda maismaad Soome ja Rootsi, samuti Venemaale, ning Riia kaudu toimus liiklus läänepoolsesse Euroopasse. 1640. aastate lõpuks oli Eesti- ja Liivimaa postisüsteem saavutanud regulaarsuse. Mõningate muudatustega jäi süsteem püsima ka Vene võimu alla minnes 18. sajandi algul. 

 

References

Bleyer, J. 1936. Postiajaloolisi katkendeid Rootsi ajastust, seoses Eesti- ja Liivimaaga. – Eesti-Rootsi posti juubelialbum, 1636–1936, Tallinn.

Jensch, G. 1934. Das Postwesen in Livland zur Schwedenzeit. – Sitzungsberichte der Gesellschaft für Geschichte und Altertumskunde zu Riga, Riga, 1–9.

Kreem, J. 2021. Zu Briefbeförderung des Deutschen Ordens in Livland im 15. und 16. Jahrhundert. Die Eilbriefe. – Ordines Militares Colloquia Torunensia Historica. Yearbook for the Study of the Military Orders. Online. 9 November 2021. Vol. 26, 73-90. 

Küng, E. 2002. Kullerposti ja reisijateveo sisseseadmine Eesti- ja Liivimaal 17. sajandi esimesel poolel. – Läänemere provintside arenguperspektiivid Rootsi suurriigis 16./17. sajandil. Koost Enn Küng. (Eesti Ajalooarhiivi toimetised, 8, 15. Tartu, 205–238

Küng, E. 2005. „...mugavamaid teid, kui nüüd linnade vahel tarvitatakse, on vaevalt leida...” Postirevisjon Eesti- ja Liivimaal 1687.–1688. aastal. – Tuna. Ajalookultuuri Ajakiri, 4, 17–34.

Küng, E. 2009. The attempts to establish private postal system in the Swedish Baltic Sea provinces in the beginning of the 1630s. – Sõnasse püütud minevik. (In honorem. E. Tarvel, koost. P. Raudkivi, M. Seppel). Tallinn, 178–189.

Küng, E. Die Einrichtung des Postwesens in Est- und Livland in der ersten Hälfte des 17. Jahrhunderts. – Das Leben auf dem Lande im Baltikum. Elf Beiträge zum 18. Baltischen Seminar 2006. Hrsg. von Jürgen Heyde. Lüneburg 2012, 67–102. 

Küng, E. 2013. Riikliku postikorralduse algus Tallinnas. – Vana Tallinn, XXIV (XXVIII). Tallinn, 98–117. 

Mahling, M. 2017. Raum und Zeit im Briefverkehr der livländischen Hansestädte mit Lübeck (1450–1500). – Livland – eine Region am Ende der Welt? / Livonia – a Region at the End of the World? Hrsg. Von Anti Selart, Matthias Thumser. Köln – Weimar – Wiens, 91–140.

Pētersone, P. 1997. Entstehung und Modernisierung der Post- und Verkehrsverbindungen im Baltikum im 17. Jahrhundert. – Acta Baltica, 35, 1997, 199–218.  

Pētersone, P. 2001. Riga als ein Knotenpunkt im schwedischen Post- und Verkehrssystem um die Ostsee im 17. Jahrhundert. – Der Westfälische Frieden von 1648 – Wende in der Geschichte des Ostseeraums. Für Prof. Dr. Dr. H. C. Herbert Ewe zum 80. Geburtstag. Hrsg. von Horst Wernicke, Hans-Jürgen Hacker. Hamburg, 401–415.

Potapenko, I. 1996. Posti areng Eestis XVIII sajandil (Tartu Ülikooli Filosoofiateaduskonna ajaloo osakonna Eesti ajaloo õppetool. Diplomitöö) (Käsikiri asub TÜ ajaloo osakonna raamatukogus), Tartu.

Selli, E. 1976. Postijaamad riigi ja reisija teenistuses, Tallinn.

Categories: