Перейти к основному содержанию

Eestlaste võimalused tõusta kõrgemale maal talupoja ning linnas liht- või käsitöölise rollist olid uusajal ahtad, ent mitte olematud. 16. sajandist ning 17. sajandi esimesest poolest on teada mitmed eesti päritolu väikeläänimehed, kes said vastutasuks sõjaliste või muude teenete eest pärandamisõigusega maavaldused ning vabastuse mõisakoormistest. Neist tuntuimad näited on Koguva Hansken (jn 1) ja Ohtra Jürgen. Hilisemal ajal tõusid üksikud talupojad mõisateenistuse kaudu maaühiskonna kõrgematesse kihtidesse ning näiteks 18. sajandist on teada mõned eesti päritolu mõisavalitsejad. Ühest sellisest perest pärines ka Friedrich Robert Faehlmann. Pärast pärisorjuse kaotamist 19. sajandi algul kasvas talupoegade sotsiaalne mobiilsus. Märgilise tähendusega on 1830. aasta, mil esimese eestlasena sai mõisarentnikuks pärisorjana sündinud Mats Erdell. 

Väljavõte dokumendist
Joonis 1. Ordumeister Wolter von Plettenbergi 1532. aastast pärinev läänikiri Koguva Hanskenile (Foto autor: Saaremaa muuseumi peavarahoidja Priit Kivi. Saaremaa muuseumi dokumendikogu, SM 9932)

Soodsate asjaolude kokkulangemisel oli eestlastel võimalik ka linnaühiskonnas läbi lüüa. Silma paistab siin Tartu linn, kus eestlaste osakaal linnakodanike hulgas oli 16. ja 17. sajandil võrdlemisi kõrge. Edukaimaks tuleb lugeda Hans Bulli (tuntud ka kui Pulli Hans), kes oli 17. sajandi keskpaiga Tartu üks rikkamaid kaupmehi. Teed paremale elujärjele võis sillutada ka haritus ning kirjasõna tundmine. Olulise tõuke eestlaste hariduselu edendamisse andis 1684. aastal Tartu külje alla asutatud Forseliuse seminar. Selle kasvandikud olid nii pikaaegne Kambja köster ja koolmeister Ignatsi Jaak ning tõenäoliselt ka Käsu Hans, sama ameti esindaja Puhjas, keda loetakse esimeseks eesti päritolu luuletajaks. Köstriamet oli toonase ühiskonna hierarhias siiski üpris madalal pulgal. Sajand hiljem õnnestus hariduse toel kõrgemale tõusta aga näiteks Friedrich Robert Faehlmannil ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldil (jn 2), kellest viimane oli sündinud pärisoriste mõisateenijate perre.  

Friedrich Reinhold Kreutzwald 1860.
Joonis 2. Friedrich Reinhold Kreutzwald 1860. aasta paiku. (Foto autor: teadmata ; Viide: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuurilooline Arhiiv, EKLA, A-37:731.)

Nii maal kui ka linnades domineeriva saksa kõrgkihi suhtumine edasipürgivatesse eestlastesse oli valdavalt negatiivne ning omalt poolt seati takistusi selliste isikute tegevuse piiramiseks. Enamasti toimuski eestlaste sotsiaalne mobiilsus põlvkondade kaupa – mida aeg edasi, seda kaugemaks jäi mälestus talupoeglikust taustast ning seda väiksemad olid ülejäänud eliidi seatud takistused integreerumisele. Eeltoodud näited olid aga selgelt erandlikud ning eestlaste põhiosale jäid võimalused ühiskondlikus hierarhias edenemiseks suletuks. 

References

Lust, K., Türna, T. 2022. Matsid mõisaladvikus. Eesti päritolu mõisavalitsejad ja -rentnikud ärkamisajal (I),  4. 

Põldvee, A. 2018. Käsu Hansu kirjad. Tuna, 4.

Rosenberg, T. 2013. Künnivaod: uurimusi Eesti 18.– 20. sajandi agraarajaloost. Tartu.

Categories: