Päritavad perekonnanimed loodi valdavalt pärast pärisorjuse kaotamist üldise perekonnanimede paneku käigus. Vaid Võrumaal Kanepi kihelkonnas pani pastor Johann Philipp von Roth talupoegadele perekonnanimed juba aastal 1809.
Liivimaal algas üldine nimepanek 1822. aasta septembris, kuid mõnes kohas toimus see veidi varem. Võrumaal panid nimed valdavalt pastorid, mujal oli nende osa väiksem. Eestimaal toimus üldine nimepanek 1834–1835, teada on üks varasem erand (Jõelähtme kihelkond aastal 1830). Pastorid panid Eestimaal nimed Kullamaa ja Jõelähtme kihelkonnas. Enamikus Eestis panid nimed mõisaomanikud või -ametnikud. Halvema tooniga nimed anti madalamatele kihtidele (vabadikud, sulased), parema tooniga kõrgematele kihtidele (peremehed, koolmeistrid). Esimesed olid sageli üksikud või väiksema perega ning nende nimed hääbusid sagedamini, tihti juba nimesaaja endaga.
Eestis anti 31 000 perekonnanime 72 000 korral. Nimedest 24 000 anti vaid ühes mõisas. Enim saadi nime Saar (215 mõisas) ja Tamm (208). Ühes mõisas said sama nime Eestimaal keskmiselt 8, Liivimaal 11 talupoega. Liivimaal saadud nimed olid lühemad (keskmiselt 5,5 tähte) ja eestipärasemad, sama nime sai tihti terve suguvõsa. Eestimaal oli enam saksapäraseid, veidi pikemaid (keskmiselt 6 tähte) ja haruldasemaid nimesid. Lühimad olid Saaremaa (5,2) ja pikimad Harjumaa (6,1) nimed. Nimeandmisel kasutati raamatuid (piiblit, O. W. Masingu „Pühapäeva vahelugemisi“, Walter Scotti teoseid), moodustati süsteeme (nimede sarnane algus või lõpp) ja seeriaid (vankri osad, linnanimed). Taaskasutati ka saksa keeleruumi nimevara ja -malle – näiteks lisaks -mann lõpuga nimedele moodustati -mees lõpuga nimesid. Hinnanguliselt veerand tuletati varasemast lisanimest.
Perekonnanime kutsuti rahvasuus esialgu liignimeks, 19. sajandi teisest poolest ka väärnimeks, sugunimeks, priinimeks. Päritavate perekonnanimede andmisega viidi eesti senine nn ida nimemall (lisanimi + eesnimi) üle nn lääne nimemalliks (eesnimi + perekonnanimi). Selle juurdumine talurahva hulgas võttis aega ning levis kiiremini linnades. Kõnekeeles kasutatakse ida nimemalli tänapäevalgi.
Mõnel pool parandasid või muutsid pastorid mõisas pandud nimesid ning sellest tekkisid rööpnimed – ühte kasutati ühes (riigikohustustega seotud), teist aga teises (kiriklikus) dokumentatsioonis. Need kestsid sageli 1930. aastateni.
