Rannarootsi asustus Eesti läänerannikul ja saartel ulatub mingil määral  tagasi keskaega, kuid rootsi keelt kõnelevate inimeste sisseränne jätkus  ka veel 16. sajandil. Pole võimatu, et reformatsioonieelsel ajal soodustas rahvastiku liikumist Rootsi suunalt baltisaksa aadelkond. Rootslaste eeliseks oli ristiusu omaksvõtt, lisaks tõid nad kaasa kasulikke oskusi, nagu näiteks juustu valmistamine. Omaaegseid soodustusi peegeldab ka rannarootslaste kauaks kehtima jäänud õiguslik eriseisund võrreldes eesti talupoegadega. Erinevalt enamikust eestlastest ei olnud rootslased pärisorjad, vaid isiklikult vabad inimesed – seda aga ainult niikaua, kuni nad jäid elama oma põlistele asualadele. Ilmselt just see asjaolu tagas, et rannarootslased jäid aastasadade vältel püsima territoriaalselt kompaktse etnilise vähemusena, kes eestlaste hulka ära ei lahustanud. Muus osas ei erinenud vaeste rootsi talupoegade elueestlaste omast. 19. sajandi teisel kümnendil, kui Eesti- ja Liivimaal kaotati pärisorjus, jäid rootslased kui juba vabad inimesed, sellest puutumata ning nende sotsiaalmajanduslik seisund  halvenes.