Seto liikumise üheks esimeseks sammuks võib lugeda 1977. aastast Värskas korraldatavaid leelopäevasid. 1986. aasta leelopäev toimus erandina Obinitsas, kus avati Lauluema kuju ja esimest korda lehvis seto lipp, praeguse lipu eelkäija. Leelokoorid ongi läbi aastate olnud peamised seto identiteedi hoidjad nii Setomaal kui ka väljaspool.
1987. aastal loodi Aare Hõrna eestvedamisel Setu Selts, mille eesmärk oli seto kultuuri säilitamine ja rahva ühendamine. 9. oktoobril 1993 toimus III Seto Kongress (kaks esimest 1921 ja 1930) – seto rahva esinduskogu. Kongressi peamisteks küsimusteks olid piiriküsimused, omakultuuri ja keele säilimine ning kooliharidus. Valiti 13-liikmeline vanematekogu. Alates sellest ajast on Seto Kongressid toimunud iga 3 aasta tagant. Olulisemad otsused on setode rahvaks tunnistamine (2002) ja seto lipu vastuvõtmine (2003). Viimastel kongressidel on poliitilised nõudmised ja piiri(kontrolljoone) küsimus jäänud tahaplaanile ja esile on tõusnud kultuuritemaatika.
Kogu perioodi jooksul on tekkinud ülesetomaalisi ettevõtmisi, asutatud muuseume ja erinevaid organisatsioone. Alates 1994. aastast peetakse augustis Seto Kuningriigipäeva, et toetada, hoida ja väljendada seto identiteeti. Kuningriigipäeva kulminatsiooniks on ülemsootska kui seto rahva esindaja valimine. Aastate jooksul on ülembsootska roll kogukonnas järjest tähtsamaks muutunud.
1995. aastast ilmub ajaleht „Setomaa“, algselt eestikeelsena, muutudes järkjärgult setokeelseks. Oluline saavutus oli Setomaa valla moodustamine 2017. aasta haldusreformi käigus. Esimest korda on Eesti Vabariigi haldusalasse jääv setode asuala, mis varem jagunes kahe maakonna ja nelja valla vahel, ühes omavalitsuses.
Setomaa valla u 3500 elanikust on üle poole setod. Setode koguarvu Eestis saab määrata vaid hinnanguliselt, näiteks 2011. aasta rahvaloendusel said inimesed määrata seto keele oskust ja siis pani keele mõistjana ennast kirja umbes 12 500 inimest. Seda võib ka lugeda ligilähedaseks Eestis elavate setode arvuks. Enamus setosid elab väljaspool oma põlist asuala. Neist paljudel on seto päritolu vaid üks vanematest või vanavanematest. Sageli tajutakse end ühtaegu nii setona kui suurema rahva esindajana.
Setomaa suurim probleem on Eesti NSV ja Vene NFSV vahelisele piirile kehtestatud kontroll ja kaasnev viisarežiim. Kontrolljoon, mis toimib Euroopa Liidu ja Vene Föderatsiooni vahelise piirina, on lõhestanud Setomaa ja viinud kontrolljoone-taguste setode arvukuse madalseisu – vaid umbes 100 inimeseni. Oma osa on siin mänginud ka koroonapandeemia ja Vene-Ukraina sõda. Alates 2010. aastast on setod Vene Föderatsioonis tunnistatud väikesearvuliseks põlisrahvaks. Vene Föderatsiooni alluvusse jäänud setodest paljud venestuvad, identiteeti kannab vaid vanem põlvkond. Eestis on probleemiks keele ja kultuuri eestistumine.
