Indrek Jääts

Nõukogude rahvuste hierarhias oli eestlaste staatus kõrge. Eesti NSV näol oli neil kõrgema taseme territoriaalautonoomia (mis jäi küll paljuski formaalseks). Eesti keel oli Eesti NSV riigikeel, kõrvuti vene keelega.

Eelmisel perioodil alguse saanud protsess, mida kokkuvõtvalt võib tähistada terminiga „moderniseerumine“, jätkus 1920.–1930. aastatel iseseisva rahvusriigi tingimustes.

Varasemaga võrreldes suhteliselt kiired ja järsud muutused eesti rahvakultuuris said alguse 19. sajandi keskel, kui tärkav kapitalism hakkas järk-järgult kõrvale tõrjuma feodalismi.

Põllumajanduse kollektiviseerimine lõhkus suurel määral senise talumajapidamistel põhineva elulaadi. Sellega seoses kasvas ka rahvastiku liikuvus.

Eesti identiteedi olulisim komponent on jätkuvalt eesti keel. Eesti taasiseseisvudes sai eestlastest rahvusriigi põhirahvus. Tekkis võimalus, et eestlastest kui senisest kultuurrahvusest (etnilisest rahvusest) kujuneb riigirahvus (kodanikurahvus).

Iisaku poluvertsikud (poluvernikud; vn k полуверцы – pooleusulised) on tänaseks eestlastega ühte sulanud etnograafiline rühm, kes elas Kirde-Eestis, Iisaku ümbruse külades.