Eesti talupojad olid 19. sajandi alguse pärisorjuse kaotamise ajal saanud teatavaid lisaõiguseid – nagu õigus osaleda kohalikes omavalitsusinstitutsioonides ja õigus asutada koole –, mis rannarootslastele ei laienenud. Sellega pöörati rootslaste varasem privilegeeritud positsioon eestlaste suhtes pea peale. 1856. aasta talurahvaseadustega eestlaste ja rootslaste staatused siiski võrdsustusid, kuid väikesearvulise ja paljude eraldi asualade vahel killustunud rannarootsi kogukonnas ei loodud arvestatavat rahvuslikku liikumist enne 19. sajandi lõppu. Suuresti tänu 1873. aastal Paslepas asutatud õpetajate seminarile oli sajandivahetuseks siiski tekkinud väikesearvuline pastoritest ja kooliõpetajatest koosnev rahvuslik eliit, mis 1909. aastal jõudis esimese üleüldise rannarootsi kultuuri- ja haridusseltsi (Svenska Odlingens Vänner) asutamiseni.  

Vene keisririigi lagunemise järel ja Eesti autonoomiaseaduse kehtivusajal 1917. aastal kutsuti Eestimaa Ajutise Maanõukogu liikmeks ka rannarootslaste esindaja Hans Pöhl (1876-1930). Samuti loodi rootsi huve esindav poliitiline erakond (Svenska Folkförbundet), mille häälekandjana hakkas 1918. aasta alguses ilmuma esimene rannarootsi ajaleht Kustbon. 1918. aasta detsembris sai Pöhl rootsi rahvusministrina mõneks ajaks ka Eesti Ajutise Valitsuse liikmeks.