Skip to main content

Eestis 19. sajandi esimesel poolel aset leidnud muutused soodustasid Eesti päritolu kooliõpilaste osakaalu kasvu gümnaasiumite ja ülikoolini välja. Kujunema hakkas eestlastest haritlaskond. Esimene eestlasest üliõpilane immatrikuleeriti 1805. aastal, 19. sajandil lõpetas ülikooli umbes 400. Paraku ei lugenud enamus neist end eestlusega seotuks või kaotas aja jooksul sideme oma juurtega. Sellele aitas kaasa paljude üliõpilaste, eriti kroonustipendiaatide, suunamine tööle tsaariimpeeriumi kaugematesse osadesse, kus nad saksastusid või venestusid. Oli ka erandeid, nagu näiteks Kristjan Jaak Peterson, kes isegi eesti keeles luuletas, kuid tema looming sai avalikkusele tuntuks alles sajandi lõpul. Ajapikku hakkas küll suurenema nende haritlaste arv, kes julgesid oma eesti päritolu tunnistada, kuid nemadki ei tunnistanud end avalikult eestlaseks. Haritud või üldse kõrgemale sotsiaalsesse staatusesse liikunud inimene oli automaatselt saks, kuuludes ka saksa kogudusse, kus ümberrahvustumine oli juba vaid aja küsimus.  

Aja jooksul kerkis esile järjest rohkem haritlasi, kes ei varjanud oma eesti päritolu. Õpetatud Eesti Seltsi ümber koondunud haritlastest tuleb esile tõsta Friedrich Robert Faehlmanni ja rahvuseepose „Kalevipoeg” loojat Friedrich Reinhold Kreutzwaldi. Eestluse tulevikku suhtuti eriti kirikuvahetuse liikumise taustal pessimistlikult ega usutud selle püsimisse. Vene- ja Saksamaa vahele surutud Eesti oli liiga väike, et end iseseisvalt üles ehitada, ning pidi seetõttu möödapääsmatult sulanduma ühte neist. Näiteks Kreutzwald pidas 1857. aastal avaldatud „Kalevipoega” mälestusmärgiks ühele kaduvale rahvale.  

Sootuks teistsugusel seisukohal oli samal aastal ilmumist alustanud „Perno Postimehe toimetaja Johann Voldemar Jannsen, kes pöördus selles juba „eesti rahva” poole, väljendades kindlat usku selle püsimisse. Jannsen kutsus haritumaid ja sotsiaalselt kõrgemale positsioonile tõusnud eestlasi eestlaseks jääma ja sõdis ümberrahvastumise vastu. Plahvatuslikult levis üle Eesti postkaart saksa riides Jannsenist üleskutsega eestlaseks jääda, mis riiet ka kantakse või ametit peetakse.  

Uuele tasemele viis arutelu eestluse võimaluste üle Jakob Hurt, kes 1870. aastal ärkamisaja tegelaste konverentsil Helmes tõdes, et jõult ja arvult ei kasva eesti rahvas ilmselt kunagi suureks, küll on talle aga avatud võimalus saada suureks vaimuasjades. Nii avas Hurt eestluse ees sootuks uued arenguperspektiivid ning põhjendas selle olemasolu vaimsete väärtuste kaudu.  

Hurda „kategooriline imperatiiv” kandis eestlust järgmise saja aasta vältel ja kauemgi,  eriti surveaastatel osutus see vaimse vastupanu nurgakiviks. Mõnes ringkonnas on vaimsuse nõue aga teisenenud aktiivsest vastupanust loobumise õigustuseks. Hurda ütlusest sai ka uue ärkamisaja ha taasiseseisvunud eesti üks peamisi loosungeid , mis kasvas aastatuhandevahetusel küsimuseks, kas suureks saamiseks peab üldse jõult ja arvult suur olema. See leidis omakorda väljenduse üleskutses „vee peal kõndida”, mis on olnud uue Eesti üks tunnuslauseid maailmas. 

Categories: