Skip to main content

Nõukogude Liidu okupatsioon tõi Eesti jaoks kaasa raudse eesriide läänemaailmaga. Kuni 1980. aastate lõpuni oli ainus regulaarühendus väljapoole Nõukogude Liitu 1965. aastal avatud laevaliin Tallinna ja Helsingi vahel. 

Kaugliiklus ühendas Eestit Nõukogude Liidu teiste osadega. 1970. aastatel väljusid Tallinnast reisirongid Moskvasse (nii Narva kui Tartu kaudu), Leningradi, Pihkvasse, Minskisse (kiirrong nimega Tšaika) ja Riiga. Lennuühendus oli Tallinnal ligi poolesaja linnaga, neist kaugeimad Almatõ ja Taškent Kesk-Aasias. Tartul oli regulaarne laevaühendus Pihkvaga. 

Eesti-siseses liikluses oli 1950. aastate lõpuni esiplaanil raudteeühendus. Laiarööpmelised raudteed ühendasid Tallinnat Haapsalu ja Paldiski, Narva, Tartu ja Valga ning Petseri ja Võruga. Kitsarööpmelised liinid viisid Tallinnast Virtsu ning kas Tootsi või siis Viljandi ja Mõisaküla kaudu Pärnusse. Kitsarööpmelised reisirongid käisid ka Sonda ja Mustvee, Türi ja Tamsalu, Mõisaküla ja Ruhja ning Riisselja ja Ikla vahel. Aastatel 1968–1973 reisiliiklus kitsarööpmelisel raudteel lõpetati ning raudtee lammutati. Vaid Tallinna-Viljandi (1973) ja Lelle-Pärnu-Mõisaküla (1981) liin ehitati ümber laiarööpmeliseks. Mõnda aega toimus reisirongiliiklus Tallinna ja Riia vahel lisaks Tartule ka Pärnu kaudu.       

1960. aastatel tõusis Eesti-siseses liikluses esikohale bussiliiklus, mida soodustas hoogu saanud tegevus maanteede õgvendamisel ning asfalteerimisel. Kui veel 1950. aastate keskpaigas kestis bussisõit Tallinnast Tartusse kuus tundi, kiirenes see 1960. aastate alguseks vähem kui kolmele tunnile, edestades ka reisirongide kiirust. Bussiliikluse tähtsust suurendas autode vähesus: 1970. aastate alguses oli Eestis erakätes vaid 25 tuhat autot (võrdluseks: 1991. aastaks kasvas eraautode arv 200 tuhandeni ). Ühendust suuremate saartega hoidsid Virtsu-Kuivastu ja Rohuküla-Heltermaa praamiliinid. Kihnu, Ruhnu ja Piirissaarega oli regulaarne lennuühendus. Pikim siselennuliin kulges Tartust Kärdlasse vahemaandumistega Viljandis, Pärnus ja Kuressaares. 

Kui välisühendust takistas raudne eesriie, siis siseliikluses oli tõkkeks Nõukogude Liidu piirivöönd. Sinna kuulusid kõik Läänemere saared peale Kihnu, samuti Loode- ja Põhja-Eesti rannikuala. Piirivööndisse sisenemine nõudis eraldi luba, mille hankimine oli äärmiselt keerukas. Seetõttu oli mandrieestlasele märksa lihtsam reisida Kesk-Aasia kõrbesse kui külastada Lääne-Eesti saari. 

References

Praust, V. 2018. Eesti teede ja transpordi 100 aastat. Tallinn

Categories: