Skip to main content

Talurahva olukorra parandamine muutus  18.–19. sajandi vahetusel ajakohaseks nii keskvalitsuses kui ka kohalikes rüütelkondades. Talupoegade vabastamisprotsessi taustal oli üleeuroopaliste valgustusideede levik, süvenevad kriisinähtused põllumajanduses ning talurahva süvenev rahulolematus. Esimeste talurahvaseadustega (1802, 1804) määrati kindlaks talupoegade koormised ja piirati mõisnike kodukariõigust. Pärisorjus kaotati Eestimaal 1816. ja Liivimaal 1819. aastal, misjärel talupojad moodustasid isiklikult vaba, kuid maata, sisuliselt sunnismaise talurahvaseisuse. Talupoegadele anti perekonna- ehk priinimed ja pandi alus talurahva kui seisuse enda omavalitsusele (vallakogukonnale). Sajandi keskel kehtestatud seadustega Liivimaal (1849/1860) ja Eestimaal (1856) algas üleminek teotöölt raharendile ning talude päriseksmüümine. Talupoegade piiratud liikumisvabadus laienes 1863. aasta passiseadusega, mis hoogustas väljarännet Venemaale, andes õiguse taotleda endale passi kuni kolmeks aastaks . .  

Kohalik talupojakultuur hakkas järjest rohkem lähenema euroopalikule kirjakultuurile. 1802. aastal taasavatud Tartu Ülikool andis tõuke kohaliku haritlaskonna kiireks kasvuks. Kubermangulinnadesse (erandina ka Tartusse) asutati gümnaasiumid ja maakonnalinnadesse kreiskoolid. Talurahva haridustee algas vallakoolist, millele järgnes kihelkonnakool. 1840. aastatel rajati Lõuna-Eestis ka hulgaliselt õigeusu talurahvakoole. Püsiv talurahvakoolide võrk kujunes välja 19. sajandi kolmandal veerandil. 20. sajandi alguseks oli Eestis valdav üldine kirjaoskus.  

1806. aastal hakkas Tartus esimese eestikeelse (tartumurdelise) ajalehena ilmuma Tarto maa rahwa Näddali-Leht. Püsivale eestikeelsele ajakirjandusele pani aluse Johann Voldemar Jannsen nädalalehega Perno Postimees (1857). 19. sajandi teisel poolel meediamaastik avardus, väljakujunes võistlevate lehtedega ajakirjandusturg ja ilmuma hakkasid ka esimesed ajakirjad.  

Ühiskonna majandusliku edenemisega kaasnes linnastumine. Aastaks 1863 kasvas linnarahvastik 64 000 inimeseni (8,7%). 19. sajandi teisel poolel kasvas Eesti rahvaarv 723 000-lt (1863) 985 872-le (1897), kellest eestlasi oli 89,1%, venelasi 4,7% ja sakslasi 3,6%. Linnades elas juba 19,2% elanikest, kiiresti kasvas nende seas eestlaste osakaal. 20. sajandi alguseks oli Eestis 12 linna (elanikke üle 250 000), nendest suurimad Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu ja Valga. Kiiresti kasvasid tööstusettevõtete juurde rajatud ja raudteejaamade ümber kujunenud alevid ja alevikud. Esimese maailmasõja ajaks oli eestlasi umbes 1,2 miljonit, kellest 5/6 elas Eestis. 1917. aastal elas väljapool Eestist juba ligi 200 000 eestlast. 

References

Eesti ajalugu IV. 2003. Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni. Tartu 

Categories: