Skip to main content

Põllumajanduse kollektiviseerimine lõhkus suurel määral senise talumajapidamistel põhineva elulaadi. Sellega seoses kasvas ka rahvastiku liikuvus. Paljud inimesed kolisid maalt linna, samas tuli ühismajandeisse tööle inimesi teistest piirkondadest. Kohalike kultuurieripärade ja murrete säilimist see ei soodustanud. 

Nõukogude rahvuspoliitika käsitles setusid, võrukesi, mulke ja teisi piirkondlikke rühmi eesti sotsialistliku rahvuse etnograafiliste rühmadena, kelle eripärad pidid aja jooksul kaduma. Traditsioonilise talurahvakultuuri veel püsinud ilminguis nähti üldiselt igandeid. Teisalt salliti ja isegi soositi rahvalikku isetegevust (rahvarõivais folklooriansamblid, rahvakunstiainelised suveniirid). Piirkondlike rühmade murdeid käsitleti iganenud keelevariantidena, mis pidid aja jooksul täielikult kaduma.  

Vaadeldaval perioodil oli kirjakeelne kogu eestikeelne ametlik suhtlus – kooliharidus, kirjasõna, raadio ja aina kasvava mõjuga televisioon. Suhtumises piirkondlikesse kultuuri- ja keeleeripäradesse jätkati Nõukogude Eestis juba varem alustatud rahvusliku standardiseerimise poliitikat. Ametliku ja üldlevinud suhtumise võtsid üle ka paljud kohalike keelevariantide kõnelejad ise. Nad hakkasid oma murdes nägema omamoodi arengupeetust, häbenesid seda võõraste ees, püüdsid sellest vabaneda ning rääkida kirjakeelt veatult. Siiski püsisid murded kohalike kõnekeeltena maa äärealadel, eriti Kagu-Eestis ja saartel, nagu Kihnus, kuhu küll järjest rohkem tuli mõjutusi kirjakeelest. Soositud oli ka murrete talletamine ja uurimine. Emakeele Selts korraldas järjepidevalt murdeainese kogumise võistlusi, 1960. aastal hakkas ilmuma sariväljaanne Kodumurre, murdeteemasid käsitleti koolide keelepäevadel jm.  

Inimeste suurenenud liikuvus (nt tööle suunamised) tingis laialdase kultuurikatkestuse kohapärimuses, mujalt tulijad ei olnud kursis piirkondlike pühapaikade ja muu paigasidusa folklooriga. Ametlikul tasandil propageeriti kolhoosifolkloori ja teisi Nõukogude aja ilminguid (nt edukat klassivõitlust) ülistavate pärimusvormide viljelemist, kuid vastav huvi jäi tegelikkuses suhteliselt leigeks. Huvitav nähtus oli regivärsivormis aktuaalsetel (sh poliitilistel) teemadel improviseerimine valdavalt Setomaal ja Kihnus, mis toimus siiski üpris väikeses mahus. Linnastumisest ja kolhoosikorrast tingitud elatusalade muutumisega kaasnes paljude traditsiooniliste pärimuslike tähtpäevade ja nende tähistamise unarusse vajumine. Teisalt hakkas rahvaravivõtetesse imbuma uusi rahvusvahelisi trende, näiteks leidsid õpetused maaenergiatest ja joogast koha nii rahvaarstide ja vaimsete õpetajate repertuaaris kui ka üksikisikute seas. 

References

Jääts, I. 1998. Setude etniline identiteet. Studia ethnologica tartuensia 1. Tartu.

Pajusalu, K. 2019. Eesti keele 100 aastat. Post Factum, Tallinn-Tartu.

Categories: