Skip to main content

Eesti keeleala murdejaotus kujunes välja 19. sajandi lõpuks – 20. sajandi alguseks. Sellal sündis enamik keelejuhte, kelle murdekeelset kõnet on talletatud eesti murrete andmekogudesse ja mille põhjal on analüüsitud Eesti eri piirkondade murdejooni ning fikseeritud murretevahelisi piire.  

Eesti murded jagunevad esmaselt põhja- ja lõunaeesti peamurdeks, kolmanda murderühmana on esile tõstetud ka Põhja-Eesti randade ja Kirde-Eesti murret (Joonis 1 ja 2). Nii saab eristada eesti murdealal kolme omanäolist murderühma, mis jagunevad omakorda murreteks ja murrakuteks. Kõige põhjapoolsem on kirderanniku murderühm, kuhu kuuluvad rannamurre ja kirdemurre. Soome lahe randadel kõneldud rannamurdes on mitmeid ühisjooni soome keelega (nt pole õ-vokaali: sorm ’sõrm’), kirde- ehk Alutaguse murdes vadja keelega (nt eriti palju õ-vokaaliga sõnu: õli kõht ’oli koht’). Mõlemas on ka ühiseid omapärasid, mis eristavad neid teisest eesti murretest, näiteks teise ja kolmanda välte vastanduse puudumine. 

Must-valge kaart Eesti murretest.
Joonis 1. Eesti murded Arnold Kase hajusate murdepiiridega levikukaardil. R – põhjaeesti rannikumurre, K – keskmurre, I – idamurre, L – läänemurre, S – saarte murre, M – lõunaeesti läänemurre e Mulgi murre, T – Tartu murre, V – Võru murre (Kask 1956, Joon. 1, 26).

Põhjaeesti murdeala kitsamas määratluses ehk südaeesti murderühm hõlmab nelja murret: saarte, lääne- , kesk- ja idamurre (joonis 2). Neist keskne ja ka maa-alaliselt suurim on keskmurre, mis on samuti eesti kirjakeele alusmurre. Saarte murdes ning mõnevõrra ka läänemurdes on mõjutusi (ranna)rootsi keelest, idamurre on lähedane Alutaguse murdele ja vadja keelele (kuid idamurdes ilmneb kolme välte vastandus). 

Lõunaeesti murderühma kuuluvad läänepoolne Mulgi murre, põhjapoolne Tartu murre ning kagupoolne Võru (Võro) murre. Sotsiolingvistilistel põhjustel eristatakse sageli Võru murdest Setu (Seto) murre. Võro ja seto grammatiline põhistruktuur on sarnane, seto häälduses ja sõnavaras on aga rohkem slaavi mõjutusi. Ajalooline tartu kirjakeel, mis taandus kasutusest 20. sajandi alguseks, põhines Tartu murdel. Võru murdes on aga püsinud enim kunagise lõunaeesti hõimukeele jooni, mis on hõlbustanud uue lõunaeesti kirjakeele loomist võro põhjale. 

Osalt ajaloolistele maakondadele vastava levikualaga murdeid saab edasi jaotada murrakuteks, murrete ja murrakute vaheastmena saab eristada murrakurühmi. Eesti murrakuid on maa-alaliselt traditsiooniliselt piiritletud kihelkondadega. Eesti keeleala jaguneb 8–10 murdealaks, samas murrakuid saab vastavalt kihelkondade arvule eristada üle saja.

Joonis 2. Eesti murdealad (Pajusalu 2018).

References

Kask, A. 1956. Eesti murrete kujunemisest ja rühmitumisest. Eesti rahva etnilisest ajaloost. (Toim. Harri Moora). Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn.

Pajusalu, K., Hennoste, T., Niit, E., Päll, P., Viikberg, J. 2020. Eesti murded ja kohanimed. Kolmas, kohendatud ja täiendatud trükk. EKSA, Tartu.

Pajusalu, K. 2018. Soome-ugri pärand ja murded. Sõida tasa üle silla.(Koost. ja toim. Raimo Raag, Jüri Valge). EKSA, Tallinn-Tartu.

Viikberg, J. 2020. Eesti murrete grammatika. (Eesti keele varamu VIII). Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu. 

Categories: