I aastatuhande teisel poolel pKr hakkasid läänemeresoome asualadel Eestis, Lätis ja Soomes süvenema piirkondlikud kultuurierinevused. Kõige selgemalt eristusid üksteisest neli ala: Põhja-Eesti (koos Kesk- ja Lääne-Eestiga), Lõuna-Eesti koos idapoolse Põhja-Lätiga, Väina jõe suudmepiirkond koos põhjapoolse Kuramaaga ning Edela-Soome (koos lähemate sisemaa-aladega). Kultuurilised erinevused on selgemini jälgitavad keraamikas, eriti peenkeraamikas, mõnevõrra vähem muus esemelises kultuuris. Selline geograafiline jaotus sobib hästi keeleteadlaste pakutud hilisläänemeresoome algkeele hargnemise kolmanda etapiga, kui olid kujunenud põhjapoolse läänemeresoome, keskse läänemeresoome, liivi ja lõunaeesti keeleerisused. Ajaliselt määratledes hakkasid kultuurierinevused tekkima 7.–8. sajandil, kuid muutusid suuremaks ja selgemaks alles viikingiajal, s.o 9.–10. sajandil.
Läänemeresoomlaste ida- ja põhjapoolsed naabrid olid tollal teised lääneuurali päritolu keelesugulased (tšuudid, saamid jt), lõunas aga balti hõimud. Viikingiaja paiku ilmusid Soome lahele, Volhovile ning Ilmeni järve ümbrusse nii Skandinaavia viikingid kui ka (ida)slaavi päritolu kolonistid.
Põhja-Eesti (Iru)
Pärast seda, kui Põhja-Eestist rooma rauaajal lähtunud kultuuriekspansioon laienes ida, lõuna, lääne ja põhja poole ning ühtlustas kultuuripildi väga laialdastel aladel, võib I aastatuhande teisel poolel näha uute piirkondlike erinevuste kujunemist. Üks neist piirkondadest on Põhja-Eesti koos Kesk-Eesti, Loode-Eesti, Lääne-Eesti ja saartega, kus levis nn Iru tüüpi keraamika. Seesugust keraamikat tuntakse ka Isuri lavamaalt ning importnõudena mitmetest kohtadest, nt Novgorodi Rjuriku linnamäelt, Vana-Laadogast, Birkast jm.
Iru keraamikas võib eristada kahte rühma, jäme- (jn 1) ja peenkeraamikat (jn 2). Jämekeraamikas annavad tooni jämedapurrulise savikoostisega suuremad ämbrikujulised või kumeraõlgsed majapidamispotid, mis on valdavalt kaunistamata. Peenkeraamikas on esindatud mitut tüüpi tassikesed, kausid, aga ka suhteliselt suuremad mõhkja kehaga potid. Savikoostis on peeneteraline, pinnad hoolikalt silutud, kohati isegi läikivad. Suurem osa peenkeraamilistest nõudest on rikkalikult kaunistatud kas horisontaalsete sirgjoonte, siksak- või lainejoontega, silmtempli (punkt ja sõõr) vajutuste, nöörivajutuste, sõrmega veetud soontega või nõelaotsa torgetega.
Lisaks keraamikale eristub Põhja-, Kesk- ja Lääne-Eesti oma naaberaladest ka muu esemelise kultuuri, samuti matmistraditsiooni poolest. Osalt on need erisused põhjendatavad arenguga varasemalt kohalikult põhjalt, osalt aga erinevate väliskontaktidega, mis on käinud üle mere Skandinaavia ja Soomega ning – eriti Saaremaa puhul – ka Kuramaaga.
Keeleliselt võib selle kultuuripiirkonna kujunemise taga näha nn keskse läänemeresoome ehk põhjaeesti keele väljajoonistumist hilise algläänemeresoome taustal.
Lõuna-Eesti (Rõuge)
Teine oluline piirkond, mida I aastatuhande teisel poolel saab arheoloogilise ainese alusel eristada, on praegune Lõuna-Eesti koos lõuna pool piirnevate aladega Põhja-Lätis. Sellest jäi välja Kagu-Eesti kõige idapoolsem nurk, kus levisid liivast kuhjatud pikk-kääpad. Käsitletav kultuuripiirkond eristus juba vanemal rauaajal, peegeldades lõunaeesti keelerühma hargnemist algläänemeresoome keelest enne viimase jõudmist nn hilise algläänemeresoome tasandile.
Kõige tunnuslikum materiaalse kultuuri element Lõuna-Eesti alale on nn Rõuge tüüpi keraamika. Nagu teisteski läänemeresoome keraamikates, on ka siin selgelt eristatavad kaks rühma, jäme- ja peenkeraamika. Esimesele on iseloomulikud jämedat liiva ja kivipurdu sisaldavast savist tehtud suured ämbrikujulised potid, mille pinnad on rohmakalt tasandatud. Nõude serva all esineb tihti rida auke.
Rõuge tüüpi peenkeraamika (jn 3. 4) savikoostis on hästi peen, nõude pinnad hoolikalt silutud ja kohati lausa poleeritud. Esineb madalaid liuakujulisi kausse ja kõrgemaid ämbrikujulisi potte, kusjuures mõlemal juhul läheb kehaosa sissepoole pööratud kaelale üle nivendiliselt. Ornament ei ole just väga sagedane, koosnedes tavaliselt ümarapõhjalistest lohkudest, mis paiknevad ridades või teatud geomeetrilistes kujundites (näiteks kolmnurkades, nelinurkades, sõõrides).
Kui Rõuge tüüpi jämekeraamika leviku idapiir ulatub üsna kaugele Pihkvamaa lääneossa, siis peenkeraamika ei levinud Võrumaalt enam kaugemale ida poole, st ajaloolisele Setomaale; lääne suunas jõudis see välja Viljandini. Kui kaugele ulatus Rõuge keraamika piir lõunas, ei ole vastavate eriuuringute puudusel võimalik praegu täpselt öelda. Kuidas eristus Lõuna-Eesti kultuuripiirkond muu ainelise kultuuri põhjal I aastatuhande teisel poolel, on samuti raske öelda, sest siinseid kalmeid kas ei tunta üldse või pole neid uuritud. Samas võib teadaolevate kalmete puudumistki pidada kultuuriliseks eripäraks – ilmselt maeti oma surnuid kuidagi teisiti kui põhja või ida pool.
Liivi ja Kuramaa (Daugmale)
Keeleajalooliselt pole päris selge, millal liivi ehk riialahe läänemeresoome keel hilisläänemeresoome algkeelest eristus, kuid tõenäoliselt toimus see varsti pärast lõunaeesti eraldumist. Arheoloogilises aineses pole seda eraldumist märgata enne I aastatuhande viimast veerandit, kui Väina alamjooksul ja mingil määral ka Kuramaa põhjaosas hakkas levima omapärane peenkeraamika; hiljem lisandus muidki eristavaid kultuurielemente. Olulisima leiukoha järgi väinaliivlaste aladel võime seda keraamikarühma kutsuda Daugmale keraamikaks (jn 5).
Selle kõrgekvaliteedilise peenkeraamika hulgas esineb nii madalaid liuakujulisi nõusid kui ka kõrgemaid lamepõhjalisi S-kujulise küljeprofiiliga potte. Mõlemat tüüpi nõud on kaunistatud sisseuuristatud joonornamendiga. Levinuimad kaunistusmotiivid on paralleelsed horisontaalsed jooned, mitmekordsetest joontest siksakvööd (tavaliselt horisontaaljoonte vahel), lainejooned või lainejoonte vöödest palmikud horisontaaljoonte vahel, nõelatorked koos siksakjoontega jms. Ornamendidetailid ja osa motiive, samuti madalamate kausside kuju sarnaneb väga Iru tüüpi peenkeraamikaga, samas kui kõrgemad potid on üsna omapärase välimusega, milles on teatud sarnasusi hoopis Edela-Soome Vanhalinna tüüpi pottidega.
Otsustades nii läänemeresoome kui ka balti hõimudele tunnuslike kalmevormide (kivikalmed vs. kääpad) esinemise põhjal, arvatakse, et Koiva jõe piirkonnas ja Väina alamjooksu alal elasid mõlemad etnilised rühmitused koos, segiläbi. Ka muinasaja lõpul puudus sealkandis selge piir liivlaste ja latgalite vahel. Omaette selgest ja äratuntavast liivi materiaalsest kultuurist saab rohkem rääkida alates 10. sajandist, kui lisaks Daugmale tüüpi keraamikale ilmus laiemalt tarvitusele ka omapärane ja ainulaadne naiste ehtekomplekt. See kujunes välja mitmest suunast (eriti Skandinaaviast ja Soomest) saadud kultuurimõjutuste tulemusena. Küllap on Väina alamjooksule saabunud rahvast II aastatuhande alguses ka väljastpoolt, kuid demograafiline ja kultuuriline areng on piirkonnas lähtunud siiski peamiselt kohalikult põhjalt.
Ka Kuramaa põhjaosas on varasem läänemeresoome juurtega asustus samm-sammult segunenud balti, täpsemalt kurši hõimudega, nii et 13. sajandi alguse kirjalikud allikad ei tee neil etnostel enam mingit vahet. Koiva- ja väinaliivlastega võrreldavat omapärast ainelist kultuuri Kuramaa läänemeresoomlastel siiski välja ei kujunenud, kuid neil on palju ühisjooni, h keraamikas. Kuralaste tähtsaimaks keskuseks kujunes Talsi linnus koos ümbritseva suure asulaga.
Päris-Soome (Vanhalinna)
Soome keele eristumist hilisläänemeresoome tüvest peetakse selle algkeele järjekorras kolmandaks jagunemiseks pärast seda, kui lõunaeesti ja liivi keel olid juba eraldunud. Hiljem kujunes soome keele põhjalt ka karjala-vepsa algkeel.
Tänu juba rooma rauaajal toimunud geograafilisele eraldumisele Põhja-Eestis kõneldud hilisläänemeresoome keelerühmast kujunesid materiaalse kultuuri erinevused põhja pool Soome lahte välja isegi varem ja selgemalt kui Riia lahe ümbruse liivi kultuuri piirkonnas. Nii hakati seal juba rahvasterännuajal valmistama mõningaid Baltikumist pärinevaid esemetüüpe natuke teistmoodi, 7.–8. sajandil loodi aga juba terve rida ainult Edela-Soomele iseloomulikke ehte- ja relvatüüpe: vähksõlgi, sümmeetrilisi sõlgi, ažuurseid ketassõlgi, laienevate otstega õõneskumeraid käevõrusid, teatud odaotsa- ja võitlusnoatüüpe jms. Omapäraseks kujunes ka peenkeraamika, samas kui jämekeraamikas säilisid pikka aega veel Põhja-Eestiga sarnased vormid. Ka osa muust materiaalsest kultuurist, samuti nagu põletusmatustega madalad kivivarekalmed, jäi mõlemal pool Soome lahte veel ühesuguseks.
Edela-Soome eelviikingi- ja viikingiaja keraamikast annavad hea ülevaate nii kalmistud kui ka mõned arheoloogiliselt uuritud asulad ja linnused; viimaste hulgas on olulisim Lieto lähistel paiknev Vanhalinna. Sealses peenkeraamikas (jn 6) on savimass ja pinnatöötlus väga sarnane Iru peenkeraamikaga, kuid erinevusi märkab nõude kujus ja eriti ornamentikas. Vanhalinna tüüpi keraamikas esineb rohkem kumeraõlgseid ja -põhjalisi kausse, nii madalamaid kui ka kõrgemaid. Ornamendielemendid on samad nagu Põhja-Eestis, kuid nende paigutus ja kombinatsioonid on valdavalt erinevad. Erilise populaarsuse võitsid Edela-Soome keraamikas aga lainejooned, nöörornament ning sõrmega veetud paralleelsed sooned.
Võime seega täheldada kultuuriliste erinevuste süvenemist kahel pool Soome lahte kogu I aastatuhande teise poole vältel ning loomulikult ka hiljem, kuid väga palju iseloomulikku jäi naaberhõime siiski ka ühendama. Küllap tekkisid ja süvenesid ka soome ja põhjaeesti keelte erinevused vastavalt kultuuride lahkukasvamisele ja vastastikuse läbikäimise vähenemisele.
Läänemeresoomlaste ida- ja põhjanaabrid
I aastatuhande teisel poolel asustasid läänemeresoomlastest ida ja põhja poole jäävaid ulatuslikke alasid hõimud, kes kõnelesid kunagisest lääneuurali algkeelest põlvnevaid sugulaskeeli. Ka nende esivanemad olid lahkunud pronksiajal või vanemal rauaajal Volga-Oka-Kama jõe piirkonnast lääne ja loode suunas, kuid jäid enamasti asustama alasid ida pool Peipsit ning jõudsid välja Karjalasse ja Soome. Kes need hõimud olid ja kui palju neid oli, pole täpselt teada, sest enamasti assimileeriti nad hiljem läänemeresoomlastesse ja idaslaavlastesse. Vana-vene kroonikatest on meieni jõudnud vaid mõned nimed, nagu tšuudid, merjalased, muromlased, meštšeralased jt. Ainsa rahvana on püsima jäänud Fennoskandiasse jõudnud saamid.
Saamid ongi esialgu, s.o pronksiajal ja eelrooma rauaajal, asustanud peaaegu terve Soome, üksnes rannikuvöötmesse jõudis neid vähem. Lõunast saabunud läänemeresoome rühmad on seejärel saami keele- ja kultuuriala järjest põhja poole surunud. Kuna tänased soomlased sarnanevad saamidega geneetiliselt rohkem kui eestlased, siis on nimetatud läänemeresoome edasitung toimunud vähemalt osaliselt läbi saamide keelevahetuse ja uue kultuuri omaksvõtmise. Karjala kannase lääneuurali (saami) päritolu põlisrahva hulka ilmus esimesi Edela-Soomest tulnud läänemeresoomlasi alles 7.–8. sajandil. Hiljem muutus nende mõju tugevamaks, tuues kaasa kogu kannase ning Laadoga lõuna- ja idakalda ja Isuri platoo idaosa läänemeresoomestumise. Isuri platoo lääneosa läänemeresoomestus Põhja-Eestist saabunud siirdlaste toel.
Kagu-Eesti idaosas ning sealt ida poole jäävatel aladel sündis I aastatuhande keskpaiku nn pikk-kääbastesse matmise traditsioon. Neid rajanud ja neisse matnud elanikkonda on peetud kas idaslaavlasteks või nn idapoolseteks läänemeresoomlasteks, kuid sisuliselt oli tegu lääneuurali päritolu rahvaga, keda pole õige nimetada läänemeresoomlasteks (nende keel ei saanud osa läänemeresoome keeltele tunnuslikest arengutest ja kontaktidest). Rahvana võisid nad pealetungivate idaslaavlaste käest saada nimetuse tšuudid. II aastatuhande alguseks olid nad slaavistunud, nagu järgnenud sajanditel slaavistusid järgemööda ka teised lääneuurali tüvest põlvnenud rahvad Peipsi järvest ida pool. Lääne- ja loodevenelaste suur geneetiline sarnasus läänemeresoomlastega viitabki seesugusele assimilatsiooniprotsessile.
