Skip to main content

Teise maailmasõja järgne sisseränne okupeeritud Eestisse oli suurelt jaolt seotud suurtööstuse arendamisega, mis teenis üleliidulisi huve. Eesti NSV võimudel ei olnud selles osas palju kaasa rääkida. Koguni NSV Liidus tööjõu liikumist suunavate ja kontrollivate organisatsioonide otsustusruum jäi töörände osas suhteliselt tagasihoidlikuks. Suurema osa tööjõust värvasid tööstusettevõtted ise – muidugi neid kureerivate Moskva ametkondade heakskiidul –, peibutades töömigrante mitmesuguste hüvedega, iseäranis elamispinnaga.  

Kõige ulatuslikum oli sisseränne 1940. aastate teisel poolel, kui igal aastal tuli Eestisse enam kui 20 000 inimest (umbes 2% siinsest rahvastikust). Valdavalt olid sisserändajad tööstustöölised ja nende pereliikmed, enamalt jaolt tuldi Ida-Virumaale ja Tallinna. Pärast Stalini surma migratsioonisurve Eestile mõnevõrra nõrgenes. Sellegipoolest jäi sisseränne ületama väljarännet ning eestlaste osatähtsus rahvastikus aina langes. Nõnda moodustasid eestlased 1980. aastate lõpuks alla kahe kolmandiku Eesti rahvastikust  (1959. aastal veel ligi 3/4). Tallinnas olid eestlased jäänud vähemusse, aga Ida-Virumaa linnad eesotsas Narvaga olid muutunud valdavalt venekeelseks juba esimestel sõjajärgsetel kümnenditel.             

Ida-Virumaale algas suur migratsioonisurve alates sõja lõpust, sest seal paiknes eelisarendamisele kuulunud põlevkivi- ja energeetikasektor (jn 1). Regioon oli võrreldes ülejäänud Eestiga sõjas enam kannatanud. Tunduvalt oli kahanenud elanikkond, mõned piirkonnad, nagu Narva, olid täielikult hävinud ning suur osa tööstusest ja taristust vajas taastamist. Ehkki taastamis- ja ülesehitamisel oli märkimisväärne roll sõjavangidel, nõudis kiirendatud industrialiseerimine suurel hulgal töökäsi, mida Eestis soovitud hulgal polnud.  

Must vaöge pilt tööstushoonest suitseva korstnaga.
Joonis 1. Kohtla-Järve. Põlevkivitööstus (AM F 5817:3, Eesti Ajaloomuuseum SA)

Enamik Ida-Virumaale ja mujale Eestisse tulnud töömigrantidest olid pärit Venemaa lähiregioonidest. Neist osa, eriti Ida-Virumaale saabunud, liikus võimaluste avanedes mujale, ka Eesti-siseselt. Ent mida enam paranes olukord kohapeal, seda suurema tõenäosusega jäädi paigale. Sõltumata sellest, kus Eestis elati, oli valdava osa töörändajate sotsiaalmajanduslik olukord siin tunduvalt parem kui enne. Lisastiimuliks oli venekeelse haridussüsteemi olemasolu ning võimalus hakkama saada vaid vene keele oskusega. See soodustas mitmel pool Eestis mittevene taustaga sisserändajate venestumist ning põhjustas etnilise lõhe eestlaste ja venekeelse elanikkonna vahel.   

Categories: