Skip to main content

Sakslased olid sõdadevahelises Eestis vabariigis venelaste järel suuruselt teine vähemusrahvus. 1922. aasta rahvaloenduste andmetel elas Eestis 18 319 ja 1934. aastal 16 346 sakslast. Võrreldes 19. sajandi lõpuga oli 1920. aastateks sakslaste arv kukkunud peaaegu kaks korda. Suurima osa rahvastikukaotustest moodustas väljaränne Saksamaale, mis oli kõige intensiivsem 1918. aasta lõpus ning sellele järgnenud paaril aastal. Kodumaalt emigreerusid ennast Saksa okupatsioonivõimudega kompromiteerinud baltisaksa eliit, mõisatest ilma jäänud suurmaaomanikud ning tuhanded linnaelanikud, kes tundsid majanduslikku ja poliitilist ebakindlust tuleviku suhtes. Rahvastikukaotust kompenseerisid mõningal määral pärast Tartu rahu sõlmimist Eestisse saabunud saksa rahvusest optandid ning Vene revolutsiooni ja kodusõja eest põgenenud sakslased. Viimaste hulgas oli üsna palju sakslasi, kellel Eesti ja baltisakslusega varasem side puudus, mistõttu tavatseti neid nimetada „muuks saksluseks“. Vähemal määral tuli kodumaale 1920. aastatel tagasi baltisaksa emigrante Saksamaalt. Nende arv võinuks olla suurem, kui Eesti ametnikud ei oleks tagasitulemisele teinud erinevaid takistusi.      

Eesti iseseisvumisel kerkisid baltisaksa rahvusgrupis esile uued liidrid, kes vandusid lojaalust Eesti riigile, aga ei unustanud sakslaste rahvuslikke huvisid ja eesmärke. Tähtsamad neist olid kultuurautonoomia ning baltisakslaste arvates nende vastu suunatud maaseaduse muutmine või vähemasti selle tagajärgede leevendamine. Esimesena nimetatud eesmärk saavutati 1925. aastal, kuid maareformi osas lootused päriselt ei täitunudki, sest endistele suurmaaomanikele määratud kompensatsiooni pidasid baltisakslased ebaõiglaselt väikeseks.           

Vaatamata kultuurautonoomia saavutamisele olid baltisaksa juhtivad tegelased rahvusgrupi tuleviku osas üsna pessimistlikud, sest sakslaste demograafiline olukord oli murettekitav. Vanemaealiste osatähtsus oli väga suur, sest rahvusgruppi iseloomustas madal sündimus ja nooremaealiste väljaränne. Peale selle valmistas baltisaksa juhtivatele poliitikutele muret sakslaste koondumine suurematesse linnadesse, Tallinna ja Tartusse, mistõttu kardeti saksluse väljasuremist väikelinnades. Muutusid ka ümberrahvustumise trendid. Varasem eestlaste saksastumine asendus sakslaste assimileerumisega eestlastega. See ähvardas enim segaperekondi, mille osatähtsus oli sakslaste hulgas erakordselt suur. Ametliku statistika kohaselt oli 1934. aastal segaabielus koguni 41,3% saksa meestest  ja 35,9% saksa naistest.   

Lõppkokkuvõttes ei täitunud prognoosid baltisaksa rahvusgrupi aeglasest hääbumisest, sest aastatel 1939–1941 asustati peaaegu kõik siinsed sakslased ümber Saksamaale.       

References

Laurits, K. 2008. Saksa kultuuromavalitsus Eesti Vabariigis 1925–1940. Monograafia ja allikad. Tallinn

Von Taube, A., Thomson, E. (Koost.) 1996. Baltisakslased Eestis ja Lätis: baltisaksa ajaloo lühiülevaade. Tartu

Categories: