19. sajandil esile tõusnud rahvuslus haaras kaasa ka Vene impeeriumi koosseisu kuuluvaid „ajaloota“ väikerahvaid, sealhulgas eestlasi ja lätlasi. Viimased hakkasid juba 19. sajandi esimesel poolel teadvustama oma minevikku, keelt ja rahvuslik-kultuurilist iseolemist, mis viis rahvuse kujunemiseni. Selle protsessi käivitasid Eesti ala majanduslik arenemine, eestlastest haritlaste esimese põlvkonna teke, koolihariduse ja kirjaoskuse massiline levik, kohaliku põliselanikkonna omaalgatuslik organiseerumine ja kommunikatsioonivõrgu avardumine. Rahvusliku liikumise esmaseks sihiks sai eestlaste kultuuriühtsuse kujundamine, kuna poliitilised eesmärgid – autonoomia ja seejärel iseseisvuse taotlemine – tõusid päevakorrale alates sajandivahetusest.
Rahvusliku liikumise arengut pidurdas keskvalitsuse surve venestuse näol pärast keiser Aleksander III troonile tulekut aastal 1881. Valitsemiskorralduse ühtlustamise püüetega kaasnes üleminek vene keelele ametlikus asjaajamises, piirati tuntavalt omavalitsuste senist tegutsemisvabadust ning toetati venestuse alustala – õigeusu kirikut. Tugevnes tsensuuri surve. 1887. aastal muudeti vene keel sunduslikuks vallakoolides (keelt mitteoskavad õpetajad vallandati) ning 1893. aastal mindi venekeelsele õppele üle ka Tartu ülikoolis (nimeks sai Jurjevi ülikool). Venestus pärssis tuntavalt Eesti kultuurielu.
Rahvuslikke vaateid jäi venestusajal nii saksastumise kui venestumise vastu kaitsma Tartu ajaleht Postimees, mille toimetajaks sai 1896. aastal Jaan Tõnisson. Teiseks tähtsamaks eesti leheks sai 1901. aastast Tallinnas ilmuma hakanud Teataja, mida toimetas Konstantin Päts. Kummagi ajalehe juurde kujunes oma kaastööliste ring, milles võib näha Eesti poliitika erakonnastumise algust. 1905. aasta revolutsioon kiirendas veelgi ühiskonna poliitilist organiseerumist ning päevakorrale tõsteti üldiste demokraatlike nõudmiste kõrval ka rahvuslikud nõudmised eestlaste poliitiliste õiguste laiendamiseks.
Revolutsiooni vägivaldne allasurumine küll pingestas sisepoliitilist olukorda, kuid teisenenud poliitilistes oludes leidsid aset olulised muutused kultuurielus. Tartus rajati esimene eesti õppekeelega gümnaasium (1906) ja ellu kutsuti Eesti Kirjanduse Selts (1907), mis seadis oma ülesandeks eesti keele, kirjanduse ja ajaloo uurimise. 1909. aastal loodi Eesti Rahva Muuseum, kuhu koondati nii aineline kui ka vaimne vanavara. Üha enam otsiti kultuurisidemeid Euroopaga. Kirjanduslik rühmitus Noor-Eesti seadis lipukirjaks „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks“.
Rahvuse sünd ei olnuks mõeldav ilma majandusliku edenemiseta. Maal pääses maksvusele turusuhetele tuginev majanduskorraldus. 1850. aastatel alanud talude päriseksmüümine aitas kaasa teoorjusliku mõisamajanduse lammutamisele ja pani aluse iseseisva ja ettevõtliku peremeestekihi väljakujunemisele Eesti külas. Kõik talupojad ei saanud siiski maaomanikeks. Eesti külla jäi alles ka maatarahvas, kes teenis elatist palgatöölistena mõisates, taludes, vabrikutes, juhutöödel ehk ka käsitöö või kaubandusega tegeledes. Talupoegade jõukuse kasvuga kaasnesid muudatused nende elulaadis.
Eesti ala tööstuslik areng oli väga tihedalt seotud ülevenemaalise turu ning impeeriumi teiste piirkondade vajadustega. Tekstiilitööstuse, ennekõike aastal 1857 loodud Kreenholmi manufaktuuri kõrval kasvas kiiresti masina- ja metallitööstus keskusega Tallinnas. Suurte tööstuskeskuste – Narva ja Tallinna – kõrval hakati tööstusettevõtteid rajama ka väikematesse linnadesse ning koguni maale. Majanduslikku arengut soodustasid laevanduse edendamine ja raudteede rajamine. Esimene raudtee Eestis valmis 1870. aastal ja see ühendas Peterburi Narva, Rakvere ja Tallinna kaudu Paldiski jäävaba sadamaga. Kujunev raudteevõrk aitas kaasa Eesti eri maanurkade ühendamisele ja muutis maa asustuspilti – mitmed väikelinnad (Jõgeva, Elva, Antsla, Abja-Paluoja) said alguse sajandivahetusel raudteejaamade juurde kujunenud alevikest.
Tööstuse kiire kasv, ühiskonna sotsiaalne kihistumine ning kaubalis-rahaliste suhete areng tõid endaga kaasa kiire linnastumise. Linnades murenes keskaegne linnavalitsemise kord: juhtimine läks valimiste teel moodustatud linnavolikogu ja selle valitud linnavalitsuse kätte. Peamiselt maapuuduse ja parema elu otsingul lahkus 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses arvukalt eestlasi võõrsile.
Oluliseks rajajooneks iseseisvuse saavutamisel kujunes I maailmasõda (1914–1918), mis muutis tundmatuseni senist rahvusvahelist süsteemi Euroopas. Impeeriumide – Venemaa, Austria-Ungari ja Osmani impeeriumide – lagunemine andis väikerahvastele ajaloolise võimaluse iseseisvumiseks. Venemaa kokkuvarisemine avas tee Poola, Leedu, Eesti, Läti ja Soome iseseisvumiseks. 1918. aasta novembris sõlmitud Compiegne'i vaherahu küll lõpetas ilmasõja, kuid jättis ukse avatuks väiksematele sõjalistele konfliktidele – jätkusõdadele, kus alles iseseisvunud riikidel tuli tegelikult oma iseseisvus kätte võita. Ka 24. veebruaril 1918 väljakuulutatud Eesti Vabariigi iseseisvus kinnistati lõplikult võiduga Eesti vabadussõjas (1918–1920).
