Skip to main content

Oletusi regilaulu kui suulise pärimuse päritolu ja vanuse kohta saame teha üksnes kaudse teabe põhjal. Üldiselt arvatakse, et enamikule läänemeresoome rahvastele tuntud regilaulu poeetilis-muusikaline süsteem kujunes välja hilisläänemeresoome perioodil I aastatuhande algul. Kõige värskema teooria kohaselt, mille on pakkunud välja Soome folklorist Frog, tekkis regilaul germaanipärase allitereeriva luule värsisüsteemi omaksvõtmisel ja kohandamisel läänemeresoome keelega. Seda teooriat toetab tänapäevane arusaam läänemeresoome keelte kujunemisest ning läänemeresoome ja esigermaani päritolu rahvastiku ühtesulamisest Eesti rannikuvööndis ja Edela-Soomes ajaarvamise vahetuse paiku. On igati loogiline, et regilaul kujunes välja tollase majandusliku ja kultuurilise õitsengu kontekstis ning levis hiljem koos keele ja rahvastikuga üle läänemeresoome alade. Alternatiivne oletus on, et regilaulule iseloomulik parallelismi ja algriimi kombinatsioon oli Läänemere poole suunduvatel soomeugri hõimudel välja kujunenud juba varem. 

Läänemeresoome ühiskultuuri aegadest pärinevad näiteks laulud kandle tegemisest, mis seovad meid baltlaste ja idapoolse kultuurialaga. Eesti regilaulu keskse mõiste – „ema” – tähistamiseks kasutatud sõnadest domineerib Lääne- ja Põhja-Eestis germaani päritolu sõna eit (vrd soome äiti), ning Kagu-Eestis uurali tüvi ema/ime (jn 1, 2). See jaotus langeb suuresti kokku olulise Eesti-sisese keele- ja kultuuripiiriga arvataval regilaulu kujunemisajal, mil germaani komponent kujundas ulatuslikult nn. rannaläänemeresoome keelt ja kultuuri. Kõige vanemasse regilaulu viisikihistusse kuuluvate kõnelähedaste ja kitsa heliulatusega põhjaeesti töö- ja tavandilaulude viiside tüüpe ja levikut uurides on Ingrid Rüütel täheldanud Põhja- ja Lääne-Eesti kultuurilist kokkukuuluvust (jn 3, retsitatiivsed viisid). Võimalik, et Skandinaavia mõjude toel laienes juba enne keskaega regiviiside heliulatus ning kujunes kaherealiste viiside kihistus. 

Sõnatüve eit/eide esinemuse suhtelised sagedused eesti regilauludes (kaart: Mari Sarv).
Joonis 1. Sõnatüve eit/eide esinemuse suhtelised sagedused eesti regilauludes (kaart: Mari Sarv).
Sõnatüve ema/ime esinemuse suhtelised sagedused eesti regilauludes (kaart: Mari Sarv).
Joonis 2. Sõnatüve ema/ime esinemuse suhtelised sagedused eesti regilauludes (kaart: Mari Sarv).
Pulmalaulude viisitüüpide levimisalad (Tampere 1956: 269)
Joonis 3. Pulmalaulude viisitüüpide levimisalad (Tampere 1956: 269).

Lõunaeesti regilaulu iseloomulikuks tunnuseks on töö- ja tavandilauludes värsireale liituv refrään. Oletatavasti on see omaks võetud juba regilaulu kujunemisfaasis balti ja/või slaavi kultuuride mõjul ning on tõenäoliselt seotud kogu lõunaeesti keele ja kultuuri lahknemise protsessiga (vt. jn 3). Vanimas viisikihistuses võib lisaks sellele näha arhailisi kultuurilisi eripärasid nii Seto [link seto peatükile] kui ka Karula-Sangaste-Hargla piirkonna mitmehäälsetes ja spetsiifiliste rütmiskeemidega regiviisides.  

Erinevused lõuna- ja põhjaeesti regilaulu vahel lähtuvad ilmselt läänemeresoome keelte ja rahvastiku kujunemisaegadest, kuid väga varane peab olema ka põhjaeesti lääne- ja idapoolse ala kultuuriline eristumine, mis ilmneb folklooris üldisemalt (jn 4), aga ka näiteks regilaulutüüpide levikus (jn 5). 

 Eesti etnograafilised ja folkloorirajoonid Oskar Looritsa järgi (Krikmann 1997)
Joonis 4. Eesti etnograafilised ja folkloorirajoonid Oskar Looritsa järgi (Krikmann 1997). Legend: I. Põhja-Eesti (a: Kodavere-Alutaguse allala mõnede vadjapäraste joontega; b: rannikuala rohkete soomepäraste joontega); II. Lääne-Eesti (a: Hiiumaa; b: Sise-Pärnumaa ehk Junnimaa); III. Saaremaa; IV. Lõuna-Eesti (a: Setumaa; b: Mulgimaa).
Eesti regilaulualad laulutüüpide leviku põhjal
Joonis 5. Eesti regilaulualad laulutüüpide leviku põhjal.

Read more

Eesti regilaulude andmebaas.

FROG. 2019. The Finnic Tetrameter – A Creolization of Poetic Form? – Studia Metrica et Poetica 6(1), 20–78

Korhonen, M. 1999 [1987]. Kalevalamõõdu varasem ajalugu. – Mäetagused, 10, 72–89.

Krikmann, A. 1997. Sissevaateid folkloori lühivormidesse I: Põhimõisteid, žanrisuhteid, üldprobleeme. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu.

Regilaulu podcast. Eesti Pärimusmuusika Keskus 2020–2022

Rüütel, I. 1998. Estonian Folk Music Layers in The Context of Ethnic Relations. – Folklore, 6, 32–69.

Sarv, M. 2019. Poetic metre as a function of language: linguistic grounds for metrical variation in Estonian runosongs. – Studia Metrica et Poetica, 6, 2, 102−148.

Sarv, M., Oras, J. (Koost.) 2020. Regilaulu lugu / The Story of Runosong. (Toim. Väike Hellero: L. Barbo, M. Kahusk, P. Kuusk, L. Laanemets, J. Oras, M. Oras, M. Oras, K. Sarv, M. Sarv, K. Soon, M. Valk). Väike Hellero & EKM Teaduskirjastus / ELM Scholarly Press, Tartu.

Sarv, M. 2020. Regilaulu juurtest. Veebiloeng. Eesti Rahvaluule Arhiiv.

Tampere, H., Tampere, E., Kõiva, O. (Koost.) 2003. Eesti rahvamuusika antoloogia. Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist 3. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu.

 

References

Loorits, O. 1949. Grundzüge des estnischen Volksglaubens I. Lund. 

Categories: