Esimestest eestikeelsetest ajalehtedest võime rääkida 18. sajandi lõpust või 19. sajandi algusest, kuid siis oli tegemist pigem saksa häälekandjatega eesti keeles. Esimeseks oma lugejaga suhelda üritavaks järjepidevaks leheks võib lugeda aastatel 1821–1823 ja 1825 Otto Wilhelm Masingu toimetamisel ilmunud Marahwa Näddala-Leht”. Selle iga polnud küll pikk, kuid nädalaleht oli eeskujuks järgnevatele, eeskätt Johann Voldemar Jannseni Perno Postimehele (joonis 1). Masingu lehel oli maarahva seas juba ka kaastöölisi, kuid nendega suhtlemisele, rääkimata aktiviseerimisest, Masing tähelepanu ei pööranud. Teistsuguse hoiaku võttis 1857. aastal ilmumist alustanud Perno Postimees, mis oli omas ajas mitmes mõttes uuenduslik. Kasvõi juba selle poolest, et erinevalt oma saksameelsest võistlejast pöörduti siin esimesest numbrist alates lugejate mitte kui maarahva, vaid kui eesti rahva poole. Jannsen suhtles lugejaskonnaga energiliselt, üritades süstida inimestesse toimekust ja ühtsustunnet. Leheveergudel asusid arvamusi vahetama rahvusliku liikumise tegelased Perno Postimees tõi oma lugejale lähedale mitte üksnes kodumaal, vaid ka maailmas toimuva.
1864. aastal jättis Jannsen Perno Postimehe Pärnusse ja alustas Tartus uue lehe, Eesti Postimehe väljaandmist, kus sai veel järjekindlamalt eestlust propageerida. Postimeheta oleks olnud võimatu Aleksandrikooli liikumine, Kirjameeste Seltsi tegevus, Hurda rahvaluule kogumise kampaania, laulupeod.
Jannseni küntud vagusid mööda oli arvukatel ärkamisaja kõrgperioodil avalikkuse ette astunud ajakirjandusväljaannetel hea jätkata Uutest ajalehtedest suurima mõju saavutas Carl Robert Jakobsoni Sakala (joonis 2). Kasvas nii lehtede hulk kui nende lugejate arv. See ei muutunud ka venestusajal, mil lehelugejate arvu pidev kasv tõi rahvuslike ideede mõjuvälja üha rohkem inimesi. 1891. aastal alustas ajaleht Postimees ilmumist igapäevaselt.
Kokkuvõttes võib tõdeda, et 19. sajandi lõpuks omandas eestikeelne ajakirjandus rahvuslust taastootva jõu iseloomu. Isegi siis, kui mõne lehe suund polnud ametlikult rahvuslik, levisid selle kaudu ikkagi rahvuslikud ideed. Nii jõudis sajandivahetusel venestusmeelseks peetud ajalehes Valgus massitiraažis järjejutuna ilmunud Bornhöhe „Tasuja” alles nüüd inimeste teadvusesse. Olles andnud oma panuse eestlaste identiteediloomesse, asus ajakirjandus uuel sajandil nüüd pakkuma teid selle realiseerimiseks.
