Koos liiklusvahendite, postisüsteemi, ajakirjanduse, hariduse ning seltsielu arenguga edenes 19. sajandil ka koha- ja isikunimede avalik kirjalik kasutus. Arutleti nimede üle, uuriti asustuslugusid ning kohanimesid. Ilmusid laialt levivad aadressiraamatud ning maakaardid nii saksa-, vene- kui eestikeelsete kohanimedega. Koha- ja isikunimede keelevalik muutus tähelepanu objektiks – siltidel püüti esitada mitut kohalikku keelt, sealhulgas eestikeelsel traditsioonil põhinevaid nimesid. Selle kinnistumisel oli oluline roll kohanimekasutusel eestikeelses ajakirjanduses.
Baltisaksa ajaloolased asusid publitseerima nimesid sisaldavaid allikmaterjale alates 13. sajandist. Kujunes mõisate ajaloo ja suguvõsade uurimine, mille paljud faktoloogilised tulemused on usaldusväärsed tänapäevalgi. Eesti kohanimede päritolu käsitlemisel jäi diskussioon peamiselt arvamuste vahetuse tasemele, ilmusid kirjutised üksikute nimede teemal. Samas näiteks Jakob Hurda 1886. aastal kaitstud doktoritöö eesti ste-lõpuliste kohanimede päritolust on oluline tänapäevalgi. Pandi alus eestikeelsete, autentselt rahvapäraste kohanimede kogumisele.
Baltisakslased hakkasid alates 19. sajandi keskpaigast uutele karjamõisatele või ka vähestele uutele rüütlimõisatele andma rõhutatult saksamaalikke nimesid. Ka eestlaste jõukamas kihis oli märgata neile pandud perekonnanimede saksa keelde tõlkimist või õigekirja parandamist saksakeelsele nö normaalkujule (-perk > -berg). Kuid esines ka vastupidist suundumust. Eesnimevalikus tekkis saksa eeskuju järgiv suund ja pisut hiljem eestipäraste nimede suund, mida toetasid Mats Tõnissoni nimekalendrid alates 1884. aastast.
Riiklik venestuspoliitika alates 1880. aastatest mõjutas tugevalt ametlike kohanimede määramist. Isikunimede valikut mõjutas 1840. aastatel alanud talupoegade siirdumine õigeusku, kuigi õigeusu eesnimed jäid pikalt üksnes kirikliku pruugi osaks, näiteks ilmalikud nimed Karl ja Katri olid kiriklikus variandis Karp ja Jekaterina). Perioodi lõpus laienes tsaarivõimuga seostuvate eesnimede valimine, näiteks saavutasid laia leviku mehenimed Nikolai ja Aleksander.
Perioodi jooksul toimus üleminek vanalt kirjaviisilt uuele. Nimede kirjutamist uues kirjaviisis (Marri asemel Mari, Lena asemel Leena) hakkasid esimesena kasutama Põhja-Eesti pastorid. Võrumaal ja Lõuna-Tartumaal ehk sellel perioodil juba hääbuva tartu kirjakeele alal levis uus kirjaviis aeglasemalt. Paljud lõunaeestilised perekonnanimed jäid valdavalt vanasse kirjaviisi, näiteks Kikkas, Kattai, Mõttus, Pettai (vrd kikas, katai, mõtus, petäi). Tähe õ kinnistumine nimedes toimus kõigepealt ajakirjanduskeeles. Dokumendikujudes olid praktikad väga erinevad, mille tõttu ka nimed arenesid lahku: Mõistus ja Moistus, Sõõru ning Seero jpt. Tähega ö märgitud häälikut õ kirjutati hiljem küll reeglipäraselt õ-ga. Muudatus w > v (Woldemar > Voldemar) toimus juba järgmisel perioodil, Eesti Vabariigi ajal.
